Põder on selles jutus vist ära kasutanud mingit rahvajuttu või kohamuistendit, ehkki ei saanu küll aru, millist. Mees võtab mõned päevad vabaks, istub jalgratta sadulasse ja sõidab Lõuna-Eesti teedele, kus ta noorena viibinud on. Laskudes mingi (ürg)oru põhja, näib talle, et jõuab kuhugi teise aega: vihm ja äike kaovad äkki, üldse selline imelik tunne... ja veendumus, et kuskil on kamber, kus käivad kadunute hinged. Lõpuks jõuab ta ühte koopasse, kuhu poolillusoorsete kujudena saabuvad ka üks mõisapreili väljanägemisega daam ning kaks sõdalase väljanägemisega meest. Mehe silme ees etendub kurbmäng, mis sajandite eest seal eeldatavasti ka tõepoolest toimunud on.
"Koopaga" on hämmastavalt sarnaseid motiive kasutades kirjutanud jutukese ka Indrek Hargla ("Koobassaare heinaküün"). Miskipärast ei ole aga kumbki tekst õnnestunud, igavavõitu ja liialt "muinasjutulikud".