(romaan aastast 1993)
eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1993
Tegelikult ei ole üllatav, et etno-taust just Tähele ja Harglale kvaliteedimärgina mõjub (mõeldes ka nende endi loomingule). Kuid mulle on see pigem nagu punane värv härjale. Eesti on ju teada – siin ei ole müstilisi asju, on tavaline labane elu. Vaid tegevuse toimumine kaugel-kaugel annab uskumiseks vajaliku (pette)kujutelma, et midagi üleloomulikku võib toimuda. Ka sündmuste projekteerimine kaugemale minevikku ei aita: eks neid tsaari-aegseid inimesi ole ka nähtud ja kõik nad on olnud ikka erakordselt lihtsad inimesed, kelle maailm ei ulatu palju kaugemale taluõuest. Kus on need lausujad, rõugutajad, jne.? Eh...
Peategelane on üks kuri vaim, kes üritab inimesi vahelduva eduga õnneks võtta. Ja terve romaani esimene pool ainult sellele keskendubki. On 2-4 lehekülje pikkused peatükid, millest igaüks kirjeldab Vaimu kohtumist erineva inimesega. Need peatükid on niivõrd sarnased, et paratamatult jääb mulje vigasel vinüülil hüplevast grammofoninõelast. Autor pole tajunud, et on siin ühte ja sama teemat mõttetult üledoseerinud. Kes "Külmnäpu" esimese poole läbi saab, on kõige raskemast osast üle. Romaani teises pooles leiab olevus endale keha ja elustab selle omal julmal moel. Siiski pole ka see osa teosest teab mis nauding. Jeerendi rännak ja kokkusaamised kõiksugu tüüpidega on samuti väga üksluine. Milles seisneb siin fabuleerimisoskus?
Tuleb möönda, et Põder valdab suurepäraselt keelt, lauset. Väljendusoskuse tippklass ja sisuline jura annavadki kokku just sellise hinde. "Tähenduse" ja "alltekstid" arvan olevat lihtsalt mõne vaimustusse langenud lugeja ettekujutuse, soovi näha sügavust selles, mis endale meeldib.
Loomulikult ei kanna ma Põtra kui kirjanikku "Külmnäpu" tõttu enda jaoks maha – siiani olen tema teoseist eranditult vaid lugemismõnu saanud. Aga käesolev raamat on küll selline väga vaese mehe "Exorcist", kui W.P.Blatty klassikalist romaani Põdra äpardusega üldse ühes lauses nimetada tasub.