Antud juttu soovitas mu õde, kes ütles, et ajakirjas «Eesti Naine» on vist üks ulmekas. Lugesin jutu läbi – oli jah ulme, või pigem maavillane maagiline realism.
Tegu on sellise tüüpskeemiga looga... et lähed pisut oma igapäevasest teest kõrvale ning satudki kuhugi teise aega/kohta. Rein Põder kirjutab hästi, sest minus tekitas see minevik sellise elama hakanud koltunud foto tunde... kuid põhimõtteliselt on tegu sedasama tüüpi tekstiga nagu neid Veiko Belials vorbib – et keegi läheb kuhugi, näeb midagi... ning lugeja küsib, nojah, mis sellest... et milleks see kõik? Loomulikult ei tahtnud ma siin Rein Põderit solvata... Belials sai vaid näiteks toodud, kui autor, keda kohalik ulmelugeja hästi teab. Tasemevahe on siiski suur – kui öelda, et Rein Põder on kirjanik, siis Veiko Belials saab pälvida vaid taidluskirjaniku nime.
Neli selle eest, et objektiivselt pole mul jutule miskit ette heita... subjektiivselt aga see jutt mulle ei meeldinud, ega pakkunud midagi.