Romaan algab lennukalt – sm. Stalin mõtiskleb just nõukogude teadlaste viimasest suurest avastusest, et ajas saab rännata, et ajarändude käigus teostatud muudatused tekitavad alternatiivseid ajaharusid. Jossif Stalin ehmub pika mõttetöö tulemusena ikka üsna põhjalikult, sest kohutava selgusega jõuab tema teadvusesse fakt, et kuivõrd habras ja juhuslik on ikka olnud kõik see, mis temaga toimunud on...
Romaani tõeline peategelane on aga siiski Peterburgi literaat Vjatsheslav Krassev, ulmekirjanik, kes nooruses oli tähelepandamatu kuldsete kätega elektroonik ühes teadusinstituudis ning kes jõudehetkel ehitas ajamasina. Noor Vjatsheslav sai mingil hetkel oma aparaadi valmis ning põrutas siis kohemaid kaugesse tulevikku, nagu H. G. Wellsi romaanis «Ajamasin», et siis vaadata Päikese kustumist jne. Tulevik oli hoopis teistsugune... seal olid ratsurid, Ajaratsurid... mingi mittehumanoidne supertsivilisatsioon, kes on üsna üllatunud, et mingi inimene nende ehitatud barjäärist nõnda läbi tuli, et isegi ei märganud seda barjääri. Suhtlus Ajaratsuritega viis sinnamaani, et noor elektroonik sai endale miski energeetilis-küberneetilise teisiku – Normaali. Vjatsheslav Krassev tegelebki põhiliselt sellega, et elab oma põhiajas ja kirjutab ulmeromaane, milles ta kirjeldab omaenda seiklusi ja läbielamusi kõikvõimalikes võõrastes aegades ja kohtades.
Romaani põhilised sündmused keerlevad siiski vist eelkõige EKAKO (Esmaspäeva Kaitse Korpuse) loomise ja hävitamise ümber. Vist seetõttu, et romaanis jookseb paralleelselt pooltosinat võrdse tähtsusega tegevusliini, mis ajuti kokku põimuvad ja ajuti üsna sõltumatult lippavad. See teeb ka romaani mõistmise esmalugemisel pisut keeruliseks. Romaan on köitev, aga kulub tükk aega, ennem kui mõistma hakkad, et mis siis üldse toimub. Meeldib just see, et autor pole kirjutanud järjekordset löömakat vapratest ja ilusatest. Inimesed on võimekad küll, kuid vastasseisus kõiksusega jääb sellest väheks.
Hullult realistlik ulmeromaan!