8.2018
Tegemist on otsese järjega A.C.Clarke'i Nebula võitnud lühiloole "A Meeting with Medusa". Kaks autorit, Baxter ja Reynolds, on võtnud nõuks pisikesest materjalist terve tegevust täis romaani välja kasvatada ja minu meelest täitsa hästi. Algmaterjal oli pigem selline mõtisklus kohtumisest tundmatuga. Pean tunnistama, et võtsin romaani ette just Reynoldsi nime pärast, kuigi lugedes tundus, et pigem on see Baxteri kirjutatud. Samas oli raamat väga loetav ja maailm intrigeeriv.
Loo peategelaseks on küborg nimega Howard Falcon, kes on kogu inimkonnas ainulaadne. Inimesed harrastavad pigem eksperimenteerida enda bioloogiaga (pikendada elu jms) kui ehitavad uue inim-masin hübriidi Falconi kõrvale. Meie rass on sajandi jooksul jõudnud vallutada Päikesesüsteemi ja üldiselt endaga rahul. Jupiteri atmosfäärist leitud hiiglaslikud meduusilaadsed eluvormid on jäetud omapäi, sest vastuvõetud seadus keelab kontakti võõra tsivilisatsiooniga, kuid lubab eemalt jälgida. Loomulikult ei saa inimesed hakkama masinateta, kes kuudel ja asteroididel väärtuslikke materjale kaevandavad. Falcon, kes on põhimõtteliselt surematu ja käinud lugematutel missioonidel üle süsteemi, saadetakse uurima üht ääreala tehast, kus masinate töö on millegipärast seiskunud. Seal kohtub ta Adami nimelise robotiga ja talle on tehtud ülesandeks kord majja lüüa ja masinate mõistused alglaadida, kui need omapäi mõtlema kipuvad. Falcon otsustas teha midagi muud, millele järgneb Masinate iseseisvumine ja paratamatu konflikt inimkonnaga.
Mulle meeldisid lahedad ideed, kuidas Jupiteri sisemust ära kasutati, kuidas Masinad järk-järgult inimesi paika panid, arutlused looja-loodu teemadel, intelligentne ja inimkeelt rääkiv ahvide rass (Simps) ning loomulikult avastus, et inimeste ja masinate omavaheline kraaklemine on kõigest köömes tõelise ohu ees. Baxter ja Reynolds on mõlemad sellised autorid, kes tahavad omi lugusid raamida usutava SF butafooria ning ideedega. Seda leiab lugeja siit külluses. Lugu ise on põnev ja eepiline ulatudes üle mitmete sajandite.
Miks siis ikkagi 4 tärni? Minu meelest koormasid minevikulõigud alternatiivajaloolisest käsitlusest 20. sajandi kosmosevõidujooksust ning Maa ühisest pingutusest ligineva asteroidi hävitamiseks antud teost. See nn teine liin ei haakunud hästi looga ja oli nagu kunstlikult sinna külge poogitud. Sellele vaatamata on antud romaan korralik õnnestumine SF klassiku töö jätkamise näol täis vahvat sensawundat ja suuri ideid.
Loo peategelaseks on küborg nimega Howard Falcon, kes on kogu inimkonnas ainulaadne. Inimesed harrastavad pigem eksperimenteerida enda bioloogiaga (pikendada elu jms) kui ehitavad uue inim-masin hübriidi Falconi kõrvale. Meie rass on sajandi jooksul jõudnud vallutada Päikesesüsteemi ja üldiselt endaga rahul. Jupiteri atmosfäärist leitud hiiglaslikud meduusilaadsed eluvormid on jäetud omapäi, sest vastuvõetud seadus keelab kontakti võõra tsivilisatsiooniga, kuid lubab eemalt jälgida. Loomulikult ei saa inimesed hakkama masinateta, kes kuudel ja asteroididel väärtuslikke materjale kaevandavad. Falcon, kes on põhimõtteliselt surematu ja käinud lugematutel missioonidel üle süsteemi, saadetakse uurima üht ääreala tehast, kus masinate töö on millegipärast seiskunud. Seal kohtub ta Adami nimelise robotiga ja talle on tehtud ülesandeks kord majja lüüa ja masinate mõistused alglaadida, kui need omapäi mõtlema kipuvad. Falcon otsustas teha midagi muud, millele järgneb Masinate iseseisvumine ja paratamatu konflikt inimkonnaga.
Mulle meeldisid lahedad ideed, kuidas Jupiteri sisemust ära kasutati, kuidas Masinad järk-järgult inimesi paika panid, arutlused looja-loodu teemadel, intelligentne ja inimkeelt rääkiv ahvide rass (Simps) ning loomulikult avastus, et inimeste ja masinate omavaheline kraaklemine on kõigest köömes tõelise ohu ees. Baxter ja Reynolds on mõlemad sellised autorid, kes tahavad omi lugusid raamida usutava SF butafooria ning ideedega. Seda leiab lugeja siit külluses. Lugu ise on põnev ja eepiline ulatudes üle mitmete sajandite.
Miks siis ikkagi 4 tärni? Minu meelest koormasid minevikulõigud alternatiivajaloolisest käsitlusest 20. sajandi kosmosevõidujooksust ning Maa ühisest pingutusest ligineva asteroidi hävitamiseks antud teost. See nn teine liin ei haakunud hästi looga ja oli nagu kunstlikult sinna külge poogitud. Sellele vaatamata on antud romaan korralik õnnestumine SF klassiku töö jätkamise näol täis vahvat sensawundat ja suuri ideid.