Hõbeviirastused olid sõjas inimkonnaga juba algusest peale kaotajaks määratud, kuna nende arusaam eksistentsist ja selle eesmärkidest oli niivõrd teistsugune, aastatuhandete jooksul niivõrd vägivalda eitavaks arenenud, et kuigi nende käsutuses olid inimese jaoks hoomamatud eksperimendid põhiliste füüsikaseaduste endiga, ei olnud neis võitlusvaimu, mille poolest paistis silma korralikult ajupestud inimkond. Üksikisikul pole tähtsust, kõik liigi säilimise ja laiema leviku nimel! Kõike seda seni, kuni Hõbeviirastuste seas kerkis esile maalaste jaoks poollegendaarne kangelane – Must Viirastus, väejuht, kes mõtles ja käitus nagu inimene, kes hakkas vägivalda ilma süümepiinadeta tarvitama. Nii, et kui Aleph Force’i nimelise Maa laevastiku kiirreageerimisüksuse nõellaev Orioni Oda satub 7004. aastal Hõbeviirastuste massilisse piiramisrõngasse ja valmistub end hävitades võimalikult paljusid tulnukaid teise ilma ühes võtma ning üks Hõbeviirastus, kes laseb end kutsuda kummalise nimega Väliskatteline/Profülaktiline/Karantiin, teeb neile ettepaneku võtta ette missioon tulnukate tagalasse, eesmärgiga hävitada Must Viirastus, kuna see on irdunud rassi üldisest käitmuskoodeksist, siis nõustuvad nad selle tõenäoliselt eneseohverdusliku retkega pikemalt mõtlemata.
Retkega, mis viib nad ajas kaugest minevikust tänapäeva toodud Hõbeviirastuste algkodusse, süngele planeedile, kus nad kohtuvad kauges minevikus kaheks jagunenud rassiga, näevad vägivalla ja genotsiidi laastamistöö jälgi, mida Hõbeviirastused on sajandeid oma mälust kustutada püüdnud... Oehh, ma ei jaksa rohkem :D See tekst on maiuspala!