Raoul antakse tema tegevuse tõttu muidugi kohtu alla, kuid vahetult enne süüdimõistmist külastab teda koduarestis ta hea sõber, Hõbeviirastuste saadik Maal, kes pakub välja võimaluse põgenemiseks. Nad ju mõlemad teavad, milline saab olema see sõltumatu kohtuotsus. Diplomaat nõustubki ning ruumifüüsikaga eksperimente sooritav tulnukrass viib ta ühte taskuuniversumisse peitu...
Esimene jutt sellest kogumikust, mis mulle ei meeldinud. Süžee on teoorias isegi huvitav ja võimalusi pakkuv, aga Baxter on selle kuidagi imelikult realiseerinud. Ma ausalt öelda ei kujuta ette, mida sellest tekstist saadi arvata, kui ta originaalis 2001. aasta augustis ajakirjas Asimov’s Science Fiction ilmus. See tekst ei ole eraldiseisvana mu meelest üldse arusaadav ega paku üksiku jutuna mingit lugemiselamust. Hüva, kolm Hõbeviirastuste alamtsükli juttu olid varasema aasta jooksul ajakirjas juba ilmunud, aga ikkagi... Väga kummaline.