Tunnistan, et andsin omal ajal Baxteriga liiga kergelt alla. «Ajalaevad» meeldis väga, aga tolle järel perioodikast loetud kümmekond lühipala valmistasid _kõik_ täieliku pettumuse, misjärel tõmbasin mõttes kirjaniku tõsiteaduslikule fantastikale ja kosmilistele tulevikulugudele vee peale. Reservatsioonivõimaluse jätsingi just alternatiivajalooliste jmt tekstide jaoks. Igatahes sattus nüüd see Baxteri kogumik riiulist näppu ja kuna tahtsin kõrvuti Heinleini tulevikuajalooga lugeda ka mingit värsket sooritust samas vallas, oligi liisk langenud. Olin meeldivalt üllatunud. Varem olin selle kogumiku juttude kohta lugenud BAASist üksikuid Hargla arvustusi, kes enamasti kurtis, et hard SF lööb üle pea kokku ja mitte midagi ei saa aru. Tegelikult nii ei ole. Tervikuna ühtede kaante vahel on kõik vägagi loetav ja arusaadav. Eriti kui on olemas kõige üldisem pilt ja teadmine Xeelee tulevikuajaloo võtmesündmustest ja protsessidest ning raamatu lõpus käepärast väga asjalik kronoloogia tekstidest ja ajaloosündmustest, mis sellele Suurest paugust kuni kümne miljoni aasta kaugusesse tulevikku ulatuva ajatelje peale paigutuvad.
Jutu tegevus toimub aastal 5301, mil Maa ja teised inimkonna hõlvatud planeedid on parajasti Qax-tulnukate okupatsiooni all. Aastail 5088-5407 väldanud okupatsioon, mil tulnukad tegid kõik endast oleneva, et hävitada täielikult inimkonna vaimne pärand, kultuuripagas, kogu teave mineviku kohta, inimkonna omavahelised sotsiaalsed sidemed ning ühtlasi planeedi Maa loodus ja viljakus, seadis grupi inimesi vägagi keerulise valiku ette. Kas teha okupantidega koostööd ja olla n-ö. vaheastme juhiks ning saada kingiks surematus või ühineda oma liigikaaslastega, keda hoiti Maale rajatud liitlinnade nime kandvais töölaagreis ja lasta ka enda mälul sajandite udus kustuda. Me võime marurahvuslike pläralõugadena ja sõda mitte näinud põlvkonnana täna vägagi kergelt igasuguse kollaboratsiooni hukka mõista (eriti kuna hulk viimase okupatsiooni aegseid kollaborante jalutab ju tähtsust täis näoga meie seas ringi, valged juuksed tuules lehvimas või vunts kavalasti keerdus), aga see okupatsioon ja sõda, kaugele tulevikku asetatuna võimaldab kirjanikul mõningaid moraalseid dilemmasid ja eetilisi valikuid teravamalt välja joonistada, võimendada ja vaat et esmakordselt elus hakkasin selle jutu kollaborantidele (Gemo Cana, Luru Parz) kaasa tundma ja neid mõistma, nende valikut õigeks pidama, kuna niimoodi läbi nende see inimkonna kultuuripärand siiski säilis, küll imeõrna niidistikuna kahe ajastu vahel, aga siiski. Jutt algab tõesti pisut segaselt ja vajab ree peale saamiseks tsipa süvenemist, aga see mõtteprotsesside jada, mis loetu järel käivitus, ei anna võimalust madalamaks hindeks.