Algus oli vist 2020. aastal. Kuu tahaküljele suurde kraatrisse ehitatakse hiigelsuur raadioteleskoop, mis hakkab segavast Maa taustamürast vabanenuna kosmost kuulama. Mõne aja pärast püütaksegi kinni mingi signaal. Juhuse kombel täpselt aasta pärast teine samasugune, mis annab juba tunnistust mingist rütmist jne. Signaal tuleb meist Galaktika keskme poole 6000 valgusaasta kauguselt Kotka udukogust või kusagilt.
Hullust teadlasest vend pühendub asjale, dešifreerib signaali- mis osutub miskit sorti arvutiviiruseks - laseb selle arvutitesse, mis seejärel hakkavad end ise ümber ehitama, et mingit veel vägevamat pakki alla laadida saaks ja nii edasi. Lõpuks on tundmatute signaali alusel ennast ise ehitanud mingid nanorobotid, kes hakkavad Kuud ümber ehitama, muutes seda mingiks musta augu laadseks asjaks. Tegemist on siis ilmselt mingi ajast ja ruumist väljaspool seisva arhiveerimisfunktsiooni täitva seadmega ja ilmselt on see mõeldud universumi laienemise ja siis kokkutõmbumise järel kadumamineva informatsiooni - mälestuste ja teadmiste - säilitamiseks.
Juttu oli siin vähe, rohkem sellist pooleldi targutavat-pooleldi nukrutsevat heietamist, et oih ja aih, universum kaob, kõik pudeneb tolmuks aga ufonautide seade mäletab meid veel ka siis, kui kogu meie universum kadunud on. Kõlbas kah korra lugeda.