Bisesa, kes I osas oli osanud Silmaga mingi kontakti saada – ja läbi selle oma maailma tagasi pääseda – läheb nüüdki läbi silma ja satub tagasi Discontinuity maailma, Miri. See oli see Maa, kus erinevad ajad on segamini paisatud ja inimkonda üsna vähe alles jäänud. Bisesa on tas Baabülonis, Makedoonia Aleksander on loonud hiidriigi üle Euraasia - õigemini uuesti loonud oma impeeriumi - ja teine ainuke tsivilisatsiooni tuletorn on Chicagos, mis „tuli läbi“ 19. sajandi lõpu seisuga. Selles osas hakkame me taas nägema alternatiivajaloo šeffi Stephen Baxterit ja miski tuima füüsikaloengu asemel on taas rullumas aletnatiivajalooline seikluslik mõttemäng. Miril on Aleksander käima saanud korraliku rongiühenduse, tal on neandertaalstest sõjaväeüksused ja Bisesa alustab teekonda Baabülonist üle Atlandi, et jõuda Chicago observatooriumisse. Vahepeal aga hargnevad tegevusliinud veel Marsil, kus justkui tuvastatakse, et Firstborn on sealse tsivilisatsiooni millalgi hallidel aegadel hävitanud ja Q-pommi haarama saadetud laeval. Lühidalt on kommentaare veel Maa elu-olu kohta, pärast Päikesetormi on toimunud veelgi suuremad nihked skisofreenilise valitsemiskorra poole. Miril toimuv on huvitav, põiked Marsile on aga väga segased ja füüsikalised. Asjalood kulgevad selles suunas, et justkui paralleeluniversumis asuvalt Mirilt otsustakse saata abipalve Marsile, mis selles Universumis on tsiviliseeritud. Meetodi mõtleb välja Thomas A. Edison ja sõnumiviijatena kasutatakse – ehhee! – mammuteid. Pärisuniversumis aga puhkeb Maa ja Marsi kolonistide vahel sõda ja seda siis kogu inimkonda ähvardava ekstinktsiooni taustal.
Romaani suurimaks puuduseks ongi teatav ekspromptsus ja fragmentaarsus. Mul ei õnnestunud seda lugeda umbes nii nagu ma head romaani lugeda tahan, see on liiga hüplik ja ebajärjepidev. Tegelaskujude psühholoogiline mõõde on nõrk ja nii edasi. Aga samas kui ma järele mõtlesin, siis ega Clarke’i ja Baxteri teosed ei olegi olnud karakteripõhised; mõlemad eelistavad ideedekirjandust ja karakteritel on ainult toetav roll. Romaan siiski kannatab selle all, et puudub nagu ühene peategelane ja selgepiirilisem sündmustik. On tõesti põnevaid ideid ja mõttemänge, siis aga jälle areneb sündmustik väga uimaselt. Lõpuosa vajub samuti käest ära, venib ja venib ilma põnevuseta. Aga „kolme“ ei tahaks nagu ka panna.