„Weaver“ on aga selle sarja tõeliselt esimene alternatiivajalooline romaan – eelmised ainult mängisid selle võimalusega. Ja nagu ka eelmistes köidetes on siingi Ajakanga enda teema pigem macguffin, see mis sündmused käivitab ja võimaldab lugu jutustada. „Weaver“ räägib suures osas sellest, kuidas sakslased 1940 okupeerisid kagu-Inglismaa. Muudatus meie ajalooga seisnes selles, et Guderiani tankid lõid briti ekspeditsioonijõud Dunkirki all puruks ja see võimaldas läbi viia dessandi üle mere. Kokkuvõtvalt räägibki romaan sellest, kuidas Inglismaal saksa võimu alla elati ja kuidas mõlemad pooled ajaloosündmustega manipuleerisid. Lõpplahendus on etteaimatav, loogiline, ja ma pean tunnistama, et mitte päriselt rahuldustpakkuv.
Hindamise koha pealt on nüüd nii, et ühest küljest tuleks lajatada „üks“ ja teisest küljest „viis“. Ideede poolest standardsemat ja šabloonlikumat käsitlust võimalikust Inglismaa okupeerimisest ja sakslaste käitumisest on raske ette kujutada. Parem pole asi ka negatiivsete tegelastega: nad on tõesti väga pahad ja alatud ja valest ideoloogiast läbi imbunud. Need on kaks julma ja fanaatilist SS-ohvitseri, mees ja naine, mõlemad heleda peaga ja poolenisti psühhopaadid. Head kangelased on ehk veidi varieeritumad. Aga kuidagi ei saa öelda, et Baxter oleks II maailmasõjast rääkivas romaanis nüüd poliitilis-ideoloogilise külje pealt millegi uuega välja tulnud. Sakslased hukkavad tsiviilelanikkonda ja positiivsed tegelased ei jäta kasutamata ühtki võimalust oma põlguse väljendamiseks sakslaste ideoloogia üle. Omades tehnoloogiat, millega saab minevikku muuta, ei kipu head tegelased kaugemale vaatama sellest, kuidas saaks ära hoida Inglismaa okupeerimist.
Ent ma ei taha autoriga vaidlema hakata, küllap ta kirjutas asjust, mis eelkõige inglise lugejat peavad kõnetama. Nii et selle raamatu hinne tuleneb puhtalt sellest, et Baxter kirjutab väga hästi. Ta ei raiska ainsatki lauset ja oskab pidevalt tekitada pingestatud situatsioone, neid kaasakiskuvalt edasi anda ja põimida loosse nüansirikkaid detaile. Tal on suurepärane kujutlusvõime, ta oskab iga episoodi elama panna, nii et lugeja usub, et jah, just täpselt nii see kõiki oligi. Ainult romaani ja tetraloogia grande finale mõjub kuidagi operetilikuna