Loo alguses kuulevad vana prohvetlust üks viiking ja üks saksi palgasõdur, kelle suguvõsades seda suulise pärimusena talletatakse. Järgnevad sündmused toimuvad Lindisfarena kloostris, mida viikingid aastal 793 ründavad, ja kus ettekuulutust on talletatud. Kolmandas osas on juttu, kuidas kuningas Alfred kindlustab oma trooni taanlaste rünnakute vastu – sõna ettekuulutusest jõuab siis ka maurideni Andaluusias. Neljas osa kujutab Hastingsi lahingu eellugu ja tulemusi, millest rääkimine oleks juba spoiler.
Ei saaks öelda, et see kõik oleks alternatiivajalugu, sest üldjoontes kulgevad sündmused nii, nagu nad on tegelikult juhtunud. Ainult et siis prohvetluse järgi valgustavad need komeedi ilmumise järgi ajastatud sündmused teed samm-sammult uue aaria impeeriumi sünnini. Ettekuulutus peaks viima Hastingsi lahingus Haroldi võiduni. Arvatakse, et ettekuulutuse on tulevikust saatnud keegi Weaver – kes ta on ja miks – sellele veel vastust ei saa, ehkki lugeja võib muidugi aimata, keda autor aaria rassi impeeriumi idee autorina ilmselt näeb. Sellest hoolimata on kirjutatud äärmiselt põnevalt ja hästi ning Baxter teenib siit „viie“ koos mitme plussiga.
Mulle meeldib, kuidas Baxter kujutab Inglismaa varakeskaega – ta ei kujutagi seda õieti kuidagi; ei mingeid medievaalseid arhetüüpe ega teemasid – ainult faktid ja pildid, metoodilised konstanteeringud, aga nende vahele mahub palju emotsioone ja tragöödiat. On palju vägivalda ja jõhkrust, nii nagu see kõik omalajal sündis, palju vägistamisi, pederastiat ja nülgimist. Ehkki romaanil on nagu neli osa, ei punnita Baxter nende eraldi narratiivitüüpide alla surumisega, need ei ole näiteks „Roma Eterna“ tüüpi iseseisvad lood. Kokkuvõttes ja nagu öeldud: väga hea ja kindel viis.