Lugu hakkab peale, kui kosmoselaeva Jones kapten peab ühe Saturni kuu juures aru. Nimelt on sealt leitud mingite kalalaadsete ühismõistusega olendite koloonia. Uba seisneb selles, et inimkond on alles paarsada aastat tagasi pääsenud nendesamade kalade hävitavast okupatsioonist. Kalad pommitasid asteroididega suurlinnad tolmuks, orjastasid inimkonna järelejäänud osa ja kasutasid Maad toorainelaona. See, kuidas inimesed kurnavast okupatsioonist vabanesid, loost ei selgugi, aga selle loo alguseks on nad paarsada aastat vabad olnud, kurjad kalalaadsed Päikesesüsteemist minema peksnud ja hoiavad isegi nende koduplaneeti käpa all.
Siinkohal tuuakse kapteni ette mingi vanamees, kes nimetab end Mäletajaks ja kes räägib loo nendesamade kalalaadsete okupatsiooni algusest ja mõningatest sündmustest, mida keegi ei paista enam teadvat.
Mulle meeldis loo lõpp. Ei mingit arenemist ja humaansust. Kuigi kalad on piltlikult üsna põlvedele surutud ja ei kujuta endast enam kellelegi mingit ohtu, lastakse Saturni kuu sodiks koos nende kolooniaga, lihtsalt niisama. Okupantõ, prokljatõe fassistõ, vot vam...