Halotantsu trupi liige Faya Parz saab tasahilju teadlikuks oma surematusest: ta on pidanud tantsuetenduste andmisest loobuma, kuna 40-aastane tippvormis tantsija oleks väga kummaline, ometi teab ta ise, et suudaks seda suurepäraselt teha: ta ei vanane. Samal ajal, kui 30-selt veel viimaseid aegu tantsiv õde Lieta Parz hakkab tippvormi minetama ning peab samuti vaikselt loobumismõtteid mõlgutama asuma. Ühel päeval, kui Faya jälgib oma noorema õe etendust, tuleb ta kõrvale istuma üks tüütavaid ja ärevust tekitavaid küsimusi küsiv naisterahvas, kes ütleb, et on Luru Parz, tema vanatädi. Faya püüab tüütust segajast lahti saada, kuid Luru teeb talle üsna kiiresti selgeks, et teab tema surematusest, kuna on ise selle kingi Qax-tulnukailt saanud... ja tema vanaisa oli Jasoft Parz, üks tuntumaid kollaborante.
Koju jõudes avastab Faya sealt lisaks oma emale eest Ajaloolise Tõe Komisjoni esindaja, kes on tulnud tegema talle ettepanekut surematuse «väljaravimiseks». Faya ehmub ning võtab mõtlemisaega, et veel kord Luru Parziga kokku saada, et oma tuleviku valikutest täpselt aru saada. Kui surematus oleks ühiskonnas «ebanormaalne» ja «väljaravitav» haigus, millise variandi teie valiksite?
Jutt ilmus algupäraselt Mike Resnicku koostatud originaalantoloogias «Stars: Stories Based on the Songs of Janis Ian», kuhu siis tuntud ulmekirjanikud kirjutasid lugusid, mis olid saanud inspiratsiooni neid omal ajal mõjutanud Janis Iani lauludest. Avastasin Iani loomingu enda jaoks aastapäevad tagasi (tuntuimad hitid «Society’s Child» ja «At Seventeen»), Baxteri käesolev jutt sai inspiratsiooni vananemisest rääkivast loost «Photographs» ja seda praegu arvustamise kõrvale kuulates tuleb tõdeda, et need artistid-halotantsijad seal kaugel jäisel väikekuul teispool Pluutot ärkasid täitsa ellu ja asusid laval oma tantsusamme tegema (laulusõnad sobivad väga täpselt...). Ja siis muidugi see valik: olla normaalne ühiskonna liige ja loobuda surematusest või saada igaveseks põgenikuks...