Romaani sündmused hargnevad kahes ajas. Tänapäevase osa tegeleaseks on IT-mees George Poole, kes pärast isa surma avastab, et tal oli kunagi kakskikõde, kes olevat antud miskusuguse Roomas asuva Neitside Kuninganna Püha Maria Ordu kasvatada. See saladuslik ordu on otsapidi Poole’ide sugulased, kuna perekond pärineb ameerika itaalastest Caselladest. Samm-sammult otsib Poole ordu jälgi – miks on tema suguvõsast alati tütarlapsi ordusse ära antud ja jõuab lõpuks hämmastavate avastusteni. Teine tegevusliin kirjeldab 15-aastase tüdruku Lucia elu ordus, kuni tasapisi hakkab paljastuma ordu olemus. Otsekui möödaminnes on juttu ka Kuiperi pilves leitud anomaaliast, miskist korrapärasest objektist, mis maailma uudistes kihab ja mida üks George sõber uurib. Anomaaliast jõutakse edasi tumeda aine saladusteni ja raadiolainete saatmiseni kosmosesse – need momendid on Xeelee’ sarja kajastused.
Rööbiti tänapäevaga kulgeb lugu naisest nimega Regina, Poole’ide suguvõsalegendi järgi nende esiemast. Regina oli rooma-briti üliku tütar, 5.sajandil, kui Rooma võim Britannias hääbus. Lugu räägib, kuidas kaose ja sakside tuleku taustal saab orvuks jäänud tüdrukust hõimujuht, hiljem kuningas Arthuri kaaslanna nimega Morrigan. Ta sureb Roomas pärast selle langemist, olles siis juba toona eksisteeriva Ordu reformija. Seda osa lugedes meenub ka Baxteri romaan „Emperor“; mõlemad kirjeldavad sama perioodi ja mõlemad on peamiselt ekskurssioonikirjeldused läbi 5. sajandi Britannia, milles käivitav intriig on siiski ainult macguffin. See liin kirjeldab Regina kasvamist, kuidas ta järk-järgult, külma loogika ja kalkuleeriva mõistuse abil jõuab järeldusele, et kõige tähtsam on perekond, edasikestmine, elada üle kaoseaastad, ja mitte kaotada seda tsiviliseeritust, mis tema perekond on talle romaniseerimisega pärandanud. See on raske, kuid see on ainuõige valik, ka siis kui see nõuab valusaid otsuseid (oma ainsa tütre kupeldamine järeltulevate põlvede huvides).
Mida ma selle teose puhul ära märkida tahaksin, on Baxteri detailitäpsus. Tihti võid sattuda lugema romaane, milles autor pole suutnud oma taustauuringuid välja jätta ja muutub detailidega ülimalt kurnavaks. Antud juhul on detaile ja taustu väga-väga palju, lausa metoodiliselt, ent Baxteri sujuv jutustamisstiil silub need enamasti kenasti loetavaks ja ühtlaseks. Regina ja kuningas Arturi lugu on ülimalt detailitäpne visioon Rooma-järgsest Britanniast ning ka tänapäevas hargnevas osas on detaile rohkesti ja peaaegu kõiges.
Aga et miks siis on kasulik selle romaani kohta vähe ette teada? Umbes poole peal pole lugejal veel ikkagi pilti, millest see lugu õigupoolest on. Me teame, et on olemas suguvõsa, kes loeb oma esiemaks 5. sajandi briti naist Reginat, kes oli ka kuningas Arthuri armuke ja et see suguvõsa justkui peaks Roomas salapärast Püha Maria ordut, mis tegeleb geneoloogiliste uuringutega ja kasvatab tüdrukuid, kellest mõned elavad väga-väga vanaks, sünnitavad väga palju lapsi (tütreid) ja seda ka veel kõrges eas. See ongi nagu selline emade-õdede-tädide õeskond, mis on alguse saanud Vesta neitsidest (ja hiljem maskeerunud kristlikuks). Et märksõnad selles loos võivad olla geneoloogia, sigivus, geneetika. Ja et miskitpidi võib selle kõigega seotud olla Kuiperi vöö anomaalia. Aga see pole mingil juhul romaan, mille põhiline temaatika ja sõlmprobleem oleks algusest peale selge.
Kui nüüd natuke spoilerdada, siis edaspidi selgub, see naisordu on arenenud Regina kinnismõtetst – mõned ütleksid isegi vaimuhaigusest – tema perekond tunneks end ohutult senikaua, kuni things get back to normal. Aga tal kulub 70 aastat mõistmiseks, et normaalset aega ei tule enam kunagi. Tema turvalist pax romana lapsepõlve ei tule iialgi tagasi. Minevik on parem kui tulevik, minevik on turvalisus ja puhtus, sestap tuleb tulevikuks säilitada minevikku, säilitada mineviku puhast vereliini. Mulle tundub, et Regina mõtteloogikas ja tema visioonis ordust (ignorantsis on jõud) avaldub inseneri ja reaalteadlase mõtlemine. Ükski humanitaar ei kirjutaks seda lugu niimoodi, ühelgi humanitaaril poleks tegelast nagu Regina.
Kokkuvõttes on see vägagi avatud ja nauditav põnev romaan, mida ma julgen kõigile soovitada. See on kirjutatud pigem kui moodne proosa, ilma pingutatud põnevikulise süžeeta ja heade/pahade heitluseta.