Lugu liigitub peaaegu kindlasti hard sf alla. Tegelaskujud olid lamedad, sündmuseid kirjeldati möödaminnes ja kuidagi mokaotsast, põhiline aur läks vägeva visiooni kirjeldamisele.
Tegevus saab alguse kauges tulevikus kuskil päikesesüsteemi ääres oleval asteroidil.Asteroid on asustatud ja sealsed inimesed on ärevil, kuna Maa ja teised keskusele lähemad planeedid on just tagasi peksnud mingite tulnukate invasioonikatse, seal on pead tõstnud mingi eriti totalitaarne kord ja on teada, et laevad on tulemas vabameelset asteroidi õigesse usku pöörama. Sellises olukorras ehitatakse kiiresti 5 laeva ja viimasel hetkel saab osa inimesi nendega põgenema. Lühiromaan keskendub neist ühel toimuvale, laev saab nimeks Mayflower II, viitena kunagistele põgenikele Inglismaalt.
Tulnukate tehnoloogiat kasutavad juhid muudavad end praktiliselt surematuks. Suund võetakse 25 000 valgusaasta kaugusel asuvale väikesele Canis Majori naabergalaktikale. Kuna laeva kiirus on aastas pool valgusaastat, siis on sõiduks arvestatud 50 000 aastat.
Edasine keskendub laevaelu näitamisele. Ka 9 juhti hääbuvad pikapeale ja lõpuks jääb ainult üksainus, Rusel, kes aga aastatuhandete möödudes saab üha rohkem ja rohkem osaks laevast enesest. Lõpuks eksisteeribki ta laeva teadvusena. Aeg ajalt käib ta kontrollimas mis mujal laevas toimub.
Selline käib-kah lugu. Päris huvitavalt kirjutatud, kuigi sisu mind eriti ei vaimustanud. Pisut äratasid huvi siiski suured aja ja ruumi nihked, kuigi veelgi grandioossemaid võib huviline lugeda näiteks Poul Andersoni "Tau Zerost". Olgu veel võimalikele lugejatele spoilerdatud, et kõike plaanitud 25 000st valgusaastast Mayflower ära ei jõudnudki sõita, küll aga üle poole sellest.