Baxter on tuntud oma radikaalse ja revolutsioonilise füüsika poolest. Selles tekstis lugejat eriti ei säästeta. Oht autorist valgusaastate võrra maha jääda on suur. Kui metauniversumite keerdkäike jälgida ei suudeta, polegi õieti millelegi muule keskenduda - lugu ise on võrdlemisi igav ja segane, esitades lugejale liiga suuri väljakutseid. Raske on seda lühiromaani õnnestumiseks pidada. Mingil määral ma annan muidugi autori kujutlusvõimele au... aga nauditav võib selline tekst olla vaid väga konkreetselt ettevalmistatud ja väga kindla eelsoodumusega publikule. Mina mingist elamusest ei oska küll rääkida. Tonaalsuselt ja temaatikalt võib tõmmata (ja on tõmmatud) paralleele Clarke’i, Zelazny ja Stapledoni loominguga. Ja täheldatud, et Baxteri ambitsioonid on küll tuntavad, ent äpardunud. Mina peaks "Reality Dusti" parajaks paariliseks veel Robert Reedi samalaadset käkki “Father To The Man.”