Mnjah. Esitex niipalju, et jutud Baxteri pseudo-viktoriaanliklust kirjutamisstiilist paistavad vähemasti selle raamatu lugemise järel tõele vastavat. Kui kaane peal kirjaniku nime ei olex, siis esimese hooga pakux vist ety tegemist on mõne Verne''i, Wells''i või Conan Doyle''i vähemtuntud (ja mitte nii hästi välja kukkunud) kirjutisega. Isegi tegevus toimub 18''ndal sajandil (täpsemalt kyll, selle alternatiivajaloolises versioonis). Yhesõnaga: stiili poolest omapärane, samas mitte midagi eriti head. Maitse asi muidugi.