Mõnede arvates on Baxteri loodud karakterid lamedad, tema kirjutatud tekst aga kuiv ja igav nagu teoreetilise füüsika õpik. Kuid tänapäeva teoretilise füüsika kõige pöörasemate ideede suurepärane tundmine ja nendega kõige suuremates mastaapides opereerimine pole ka just paljudele jõukohane! Ja mida tähendabki mingi karakter või kellegi tunded terve universumi ajaloo ja saatuse kõrval. Või kas oskab keegi üldse öelda, mida tunneb jahtunud ning surevas universumis elav viimane inimene 10^10 aasta pärst...
Viimane lõik on õigustav, kuid tegelikult ei ole õigustusi tarvis - Baxteri looming on erakordne tase, raju hard science fiction kõige paremas tähenduses! Ja kellele see peale ei lähe, ei aita ka õigustused. Võite lugeda autori paremaks tundmaõppimiseks intervjuud temaga: http://www.sam.math.ethz.ch/~pkeller/BAXTER/Interview.html
Raamatust endast. See on Baxteri kolmas romaan (ilmumisjärjekorras küll teine) ning kuulub Xeelee sarja. Kuna ma pole rohkem selle sarja raamatuid lugenud, ei oska kommenteerida, kuivõrd ta teistega seotud on. Sisust. Inimesed on jõudnud arengus tublisti edasi: koloniseerivad päikesesüsteemi, leiatanud vananemisvastase tehnoloogia (sisuliselt surematuse), rajavad aegruumis tunnelit jne. Paraku allutab inimkonna aga julmalt tugevam tsivilisatsioon, Quax, kes nullib kogu inimkonna saavutused, lõpetab tehnoloogilise arengu ja muudab Maa suureks toiduvabrikuks. Salaja õnnestub ühel grupil siiski ehitada kosmoselaev, Maalt lahkuda ja läbi aegruumi tunneli 1500 aastat tagasi Quaxi eelsesse minevikku põgeneda. Seal saavad aga “kohalikud” külalistega tulevikust peavalu tunda, kuna viimaste eesmärgiks pole mitte lihtsalt Quaxi hävitamine, vaid füüsikalisele hüpoteesile rajatud pime usk universumi ajaloo muutmiseks, milline eesmärk pühendab kõik abinõud. Quax saabub muidugi oma laevadega ka minevikku inimkonda hävitama ja järgneb space-battle...
Huvitavat atribuutikat raamatusse juba jagub: põgenike kosmoselaev on nagu lendav kividega mätas, täpsustatult on selle üheks osaks Stonehenge (maskeering, laev ehitati ju salaja!); Quaxi laevad on kosmoselendudeks kohastunud hiiglaslikud mõistuslikud elusolendid (hüperdraiviga!); Quax ise on kõigest mõnesajast indiviidist koosnev äärmiselt veider eluvorm - turbulentse vedeliku kerad; üheks peategelastest oli ühe teise tüübi isa virtuaalne koopia (isa ise oli surnud); jne. Ja muidugi Wigneri paradoks, Schrödingeri kass, Einsten-Kerr’i sild, Schwarzild ja mustad augud, “ussiaugud” aegruumis - eelpool mainitud kohati kaelamurdev füüsikaline background.
Mis mul veel öelda: minu jaoks oli see raamat maiuspala ning hinge soojendab teadmine, et lugemist ootavad veel suur enamus Baxteri maiuspalu...