Hargla on jutustust «Orioni liinil» pisut mööda lugenud. Täiemõõduline sõda Hõbeviirastuste nime kandva tulnukrassiga käib juba mitusada aastat, kui nende kaitseliini lähistele satub inimkonna sõjalaevastiku alus Brief Life Burns Brightly (Üürike Elu Põleb Ereda Leegiga) – laevanimede poolest astub Baxter siin väärikasse ritta Philip Reeve’i ja Alastair Reynoldsiga, kel samuti kamaluga selliseid sügavalt iroonilisi või pehmelt öelda kummalise etümoloogiaga kosmose- või õhulaevade nimesid. Antud juhul on see laeva nimi ühtlasi ka sõjalaevastiku noorsõdurite mitteametlik deviis või midagi taolist, mida poliitohvitserid neile pähe on tampinud.Lugu on ühest küljest hästi lihtne ning viiteid Heinleinile leiab siit tõesti. Mingil arusaamatul põhjusel Brightly Orioni liinil asuvale Hõbeviirastuste tähekindlusele lähenedes plahvatab, nii et eluga pääseb ainult väike grupp laevast kosmosejahil-päästepaadil eraldunud inimesi – teadlane Pael, esimene ohvitser Till, poliitohvitser Jeru ning minajutustajast madrus Case, 15-aastane noorsõdur. See paistab ka teiste juttude järgi olevat Baxteri maailmas täiesti normaalne kosmoselaevastikus teenimise vanus. Nende jahtlaev hävib aga maandumisel Tähekindlusel, ka esimene ohvitser hukkub ning seltskonna juhtimise võtab üle Ajaloolise Tõe Komisjoni esindajana laeval olnud poliitohvitser ehk siis politruk Jeru, keskealine naisterahvas.
Case’i jaoks ootamatult – kes peab teda rohkem ideoloogiatöötajaks kui õigeks laevastikuohvitseriks –, kuid militaarse fantastika traditsiooni tundva lugeja jaoks igati oodatult osutub politruk Jeru äärmiselt tõhusaks luurerühma juhiks, ta paneb vaheldumisi oksendava ja siis letargiasse langeva kabinetiteadlase Paeli käepäraste vahenditega tööle, uurima, miks nende laevad järjest õhku lendasid ja miks nende luud-kondid nii kergesti murduvad, ning suundub koos noormadrusega Tähekindluse sisemusse luureretkele...
See pea lühiromaani mõõtu jutustus on põhimõtteliselt veatu ja vaat et täiuslik tõsiteadusliku fantastika näide, samuti paigutub kenasti militaarse kosmoseulme traditsiooni, tehes viiteid varasematele tüvitekstidele (lisaks Heinleinile siis veel Haldeman, Bujold, Card jt) ning on lihtsalt üks ääretult värvikal foonil toimuv hoogne kosmosemadin. Avastatakse tulnukate sünnitusosakond või siis lasteaed, edasi kisub sündmustik politruki juhtimisel üsna inetuks, kuid teadlase leitud põhjus kummalistele anomaaliatele (füüsikaseadustega eksperimenteerimise poolest tuntud Hõbeviirastused on avastanud mooduse valguse kiiruse kiirendamiseks), mis ähvardavad põhimõtteliselt tervet inimkonda ja universumit, tuleb ju maksku mis maksab viia tagasi omadeni.
Sedasorti sõjalugudele tüüpiliselt tuleb ette raskeid moraalseid valikuid ja üsna kahtlase väärtusega otsuseid, eneseohverdusi jmt. Omade juurde tagasi jõuabki vaid madrus Case, kes, edastanud juhtkonnale eluliselt tähtsa informatsiooni, saab pakkumise minna laevastikust üle Ajaloolise Tõe Komisjoni, märksa ohutumale ning auväärsemale ajude ja suuga tööle. Ja siin Hargla eksib – meie kangelane, kes annab endale aru, et pole mingi vaimuhiiglane, ütleb oma ülemusele: «Üürike elu põleb ereda leegiga» ning valib mõistagi tegevteenistuse, kõige kuumemal eesliinil ja üsna heade šanssidega mitte kunagi 20-aastaseks saada. Miks? Võibolla tulnukate tagalas toime pandud massimõrva pärast...
Kui Baxterile kiputakse teinekord ette heitma tegelaste puudumist, nende karakterite igavust ja üheplaanilisust, siis noh, see lugu oli küll täiemõõduline Kirjandus suure algustähega.
