See puhta teadusliku- fantastika alaliiki (hard SF) kuuluv jutt koosneb kolmest seotud novellist. Ideeks on see, et Päike kujutab gravitatsioonilainetele ja -väljale läätse. Iga meie naabertähe gravitatsiooniväli koondatakse Päikesesüsteemi äärealadel (ca 1000 aü kaugusel Päikesest) fookusesse. Fookus paikneb naabertähte Päikesega ühendaval sirgel ja selliseid fookusi nimetatakse sadulpunktideks. Selgub, et mingid tulnukad, keda inimesed prioniteks hakkavad kutsuma, kasutavad usinasti meie Päikest ja selle fookuseid. Selgub, et prionid on ehitanud sadulpunktidesse mingid rõngad. Kui ese või inimene läbib rõnga, siis kantakse täielik info sellest objektist valguse kiirusel samal sirgel olevasse teise sadulpunkti. Esimeses fookuses objekt kaob, kuid luuakse valgusaastate kaugusel asuvas teises fookuses saadud info põhjal uuesti. Mateeriat ju valguse kiirusel transportida ei saa, küll aga informatsiooni. Siin on loo teaduslikud raamid, tegevustik jääb lugejale. Kahjuks jättis lugu külmemaks kui oletasin, kuigi teaduslik tagapõhi on võimas. Loodan, et tulevikuulmekates saab selline rändamisviis sama tavaliseks kui praegu nullruumi või hüperruumi kaudu liikumine. Hindeks 4.