Pikk-kihvast saab patriarh, ta viib oma karja Ameerika haljatele aasadele, sest jää taganedes on mets peale tungimas ja mammutitel jääb sööki väheks. Mastodondid, ehk mammutite nõbud söövad puuoksi ja on hulga kohanemisvõimelisemad... Nii neandertaalid kui mammutid on määratud pealtnäha kadumisele; inimrass ja mastodondid on selles muutuva loodusega maailmas "uued tegijad". Aga Pikk-kihv on orjapõlves nii mõndagi õppinud, nii inimeste kui loodusseaduste kohta.
Kui inimesed Ameerikasse jõuavad, juhib vananev Pikk-kihv karja taas ohutusse kohta, kavaldab inimesed üle ja ohverdab oma elu. Mille eest teda kõik järeltulevad põlved mäletavad ja kõikide aegade suurimaks kangelaseks peavad.
Baxteri suurim õnnestumine on siin muidugi iidse looduspildi detailne realiseerimine, olelusvõitluse ja evolutsiooni kirjeldamine. Võib öelda, et geoloogilis-zooloogiline hard-sf. Lugu ise selline tüüpiline kangelassaaga: noorusideaalid, vangistamine, orjapõli, vabanemine ja võitlus igivaenlase vastu. Neandertaalide mängutoomine, tunnistab autor, on tema julge spekulatsioon; mammutite kodustamine kunagiste inimeste poolt on mõnede teadlaste hüpotees.
Baxteri radikaalse füüsikaga vürtsitet tuleviku- ja kosmoselood on mulle liialt raskepärased. Mammutisaaga kohta aga ei oska ühtegi halba sõna öelda.