Raamatu peategelasteks on mammutid. Jah, nad on intelligentsed, suhtlevad omavahel, evivad ajaloomälestust (Cycle, Pärimus, mis neile iidsetest aegadest toeks ja abiks) ja elavad saarel Põhja-Siberis. Sinna juhatas neid jää-aja lõpul legendaarne isasloom Suurkihv. Sellest ajast saadik on karjad saarel segamatult elanud ja ainsad ellujäänud mammutid maailmas.
Hõbekarv on romaani peategelne, mammutineiu, kellele lasub raske vastutuskoorem saada uueks karjajuhiks ja vastu seista saarele eksinud salaviinavedajatele. Seni on saarel olnud vaid hüljatudnõukogude raketibaas. Inimesed pole mammutitest teadlikud. Konflikt kurjategijatega on äärmiselt julm ja traagiline. Ehkki tasapisi saab karjale selgeks, et nemad ongi ilmselt viimased, kiirendab inimeste ilmumine ohtu nende lõplikuks väljasuremiseks.
Baxter kirjeldab meile mammutite maailma – nii seda saart, kui nende arusaamu ümbritsevast, nende legende ja elukorraldust, mis kõik suunatud ühele – ellu jääda, iga hinna eest ellu jääda, õppida esivanemate kogemusest, kuid neid mitte muuta religiooniks ja kummardada, sest kõige tähtsamad on alati lapsed ja tulevik. Hõbekarv satub keerulisse olukorda; Pärimus küll hoiatab inimeste (the Lost) eest, ent ei õpeta, kuidas nendega toime tulla. Inimese harjumused ja käitumine ei taha mahtuda mammutite ettekujutusse elamisest ja elust üldse...
Et on selline ellujäämise ja lugu; samas omalaadne hümn elule ja loodusele üldse. Samas on ka zooloogiline ja geoloogiline hard-sf, mille taga tohutu töö. Ent kogu taustamaterjal on vormitud kenasti ilukirjanduslikuks. Pärimus pajatab mammutite müüte – sellest, kuidas sai alguse imetajate sugu, pärast roomajate väljasuremist, kuidas nad eraldusid maismaaloomadeks (ja hiljem kiskjateks ja rohusööjateks), (inim)ahvideks ja mereloomadeks. Mammutute ühiskond on matriarhaalne, st emasloom peab õpetama vasikaid ja kandma vastutust elu jätkumise eest.
Raudne ja eufooriline viis!