Ma ei ole kahjuks lugenud SB esimesi romaane, mida paljud taevani kiidavad, kuid saan ka aru neist, kes peavad romaani Ajalaevad/Time Ships autori juhuslikuks õnnestumiseks - tegelased ja kogu tegevustik on (selles jutus nagu kohati teisteski tema omades) pinnapealne, muus osas aga on tegemist brilliantse hard-SF-iga, sellise SF-iga, kus autor mõne asjanduse/nähtuse selgituseks ei kirjuta kokku lauslollusi või parema juhul ei peida oma küündimatust ähmase salapära taha. SF nagu parimatel aegadel - see, mis ebatavalist juhtub, on korrektne teaduslik oletus. Ja see kaalub üles kirjandusliku "3"-e.
Ah jaa - sisust ka ;-) Kaks kosmonauti elavad jaapanlastega asustatud Kuul peale kolmesajaaastast kodunt äraolekut. Algab lugu sellest, et üks neist on parasjagu laeva pardal, millega evakueeritakse kohalikke, sest kohekohe peaks Kuud üks jurakas komeet tabama. Kosmonaut (naine, venelanna) näeb veidrat leeki ja ajapikku selgubki, et komeeti on suunatud. Lugu selles, et Kuu südamikus võib olla hulgaliselt süldiks kokkususurutud gaase, mille kättesaamine lubaks kuulastel tohutu pika aja lahedalt elada, selleks aga tuleb Kuu tuumani auk puurida. Paraku aga elab Kuul oma märkamatul viisil veel keegi, on kogu aja elanud. Te ei arva ära. Ja lõpp on eriti võimas.