Ahjaa... positiiveid kangelasi siin pole. Ärge kohe parem mitte otsigegi!
Trust I seek and I find in you
Every day for us something new
Open mind for a different view
And nothing else matters.
(Metallica, 1991)
Autor on proovinud kirjutada äärmiselt haiget juttu ja see on tal ERAKORDSELT hästi õnnestunud. Nagu paljude paarisrakendis töötavate loominguliste kollektiivide puhul ikka, jääb üksiküritamisel midagi tuntavalt vajaka. Üks kurveim näide on minu arvates Vennad Strugatskid... :-(
Milles Dmitrij Gromovile ära ei saa ütelda, on perfektne tehnika. Kirjutab, kurat, kirjutab nii, et hing jääb kinni! Aga... midagi jääb selles loos vajaka ja see on õnnetul kombel originaalsus.
Millest siis lugu on? VAMPIIRINDUSEST. Kahtlematult on see vampiiriloo kohta erakordselt hea lugu ning võib kümme Anne Rice`i vöö vahele pista ja veel üle õla laia suuga irvitada. Jutustuses on isenesest perfektne täiskomplekt moodsa vampiiriloo juurde kuuluvast butafooriast. Isegi ülearu täielik! 8-]]] On ümbersünni valusid, süümepiinu ja vanema vampiiri isalike õpetusi. Öödiskode romantikat, kus vilkuvate virvatulukeste sähvimistes ei torka kohe silmagi, et mõned meist ei peegeldu ega heida varju... Ei endale ega teistele, ainult toituvad. Aeg-ajalt. Mis võib olla veel meeldivam kui romantiline eine värskes õhus? On värskelt kinniaetud haudade hõrgutav-vürtsikas mullalõhn... On... On ARMASTUS... Koos autori hoiatusega:
Kak mnogo devushek krasivõh
No slushai, drug, protri ocki!
U nih zeljonõje glaza
i vertikalnõje zracki!
AND NOTHING ELSE MATTERS!!!8-]]]]
Vaatame siis seda vereimemise ja nekromantia sünget romantikat teiselt poolt... Sõbraliku naeratusega paiskab autor õhkuahmivale lugejale peotäite kaupa näkku progressiivsetest vampiirilugudest kahmatud filosoofilist sõnademulinat, mõistmist ja andeksandmist. Keerates ja kallutades pisut-pisut neid edulisi ideid, pannes rõhuasetusi tsut-tsut mujale ja muutes vaevumärgatavalt aktsente... Kogu see "tarkus" muutub erilise pingutuseta "ülitarkuseks", õpetuseks Äraneetute Teest. Ja see kõik on nii, ilus, nii kaunis, nii kirgas, nagu üks sätendav kristalkuul, millesse vaadates
V hrustalnom share
Tõ vidish etot mir,
Poroki v njem igrajut
Nelepõmi ljudmi,
V hrustalnom share -
Tõ vidish i sebja
To demon tõ, to angel
I mecjethsja dusha tvoja.
("Arija", "Otsheljnik")
Kõike seda, nagu ma juba ütlesin saadab butafooria ja kaskadööritrikkide vinge tulevärk. Kõike on. On kohalikud kandid, kellega kustutatakse janu nagu purgiõllega (visates tühja taara hooletu-elegantse liigutusega prügikonteineri kõrvale) ja kelle kiirestikahanev populatsioon sunnib kohaliku miilitsaülemat konstanteerima kriminogeense olukorra märgatavat paranemist linnas... On igast poolkõdunud kalmulisest mõõtmatult jälgimad poliitikud, kelle poolt loodud ultrasalajastes uurimislaborites uuritakse surematuse ja võimu saladusi... Supertehnikaga varustatud supermenidest koosnevad eriüksused vampiiride vastu... OMON`i ja mafioosode raevukad tulevahetused laipadest ja põlevatest autodest pikitud südaöistel tänavatel... Hullumeelsed pikeerimised läbi kõrghoonete killunevate hiigelakende ja süsimusta taevasse kauneid mustreid tikkivad trasseerivad hõbekuulid...
Ei, aitab sellest! Üle ühe sihukese jutu kuus mina küll välja ei kannata... Vastasel korral tekib varsti tunne:
JA begu, ctobõ zhitj,
A vokrug likujet paranoija!
("Arija", "Paranoija")
Kõik eespoolkirjeldatu on hästi, väga hästi kirja pandud, suurepäraselt raamitud filosoofia jms... ja IGAV. Otsatult igav... Selleks, et olla õnnestunud paroodia, on autor laskund ennast liiast kaasa vedada ja rõhutatult karjuvad toonid jätavad rohkem mulje maitsevääratusest kui irvitavast "ära tegemisest".
Esimese hooga oleksin jutustust "ühega" hinnanud - nii hale ja hall (kogu oma kirevuse juures!) tundus see pärast "Passõnki vosmoi zapovedi" jõulist rahvalikust ja "Putj methsa" sireda metalli karget helinat kõrge taevalaotuse all. Tundub, vähemasti mulle isiklikult, et nii mr Oldie, kui ka mõlemad kaasautorid eraldi, siplevad kerges loomingulises kriisis. See on ka arusaadav! Kunagised silmipimestavalt head ideed on hetkeks ammendatud ja uus kvaliteet pole veel sündinud. Igatahes loodan palavalt, et läbi taoliste paranoiliste "pedaal põhjas" jammimiste, mis meenutavad kõrgeimal tasemel mahamängitud BLOOD`i, jõuab see paljutõotav autor millegi enamani kui lõppematu, tüütult igav tants musta maagia standartseete reinkarnatsioonide ümber. Nüüd, lugedes jutustuse arvustuse jaoks veelkord üle, korrigeerisin "ühe" "kaheks", kuna võib-olla see ikkagi oli paroodia. Siis lugesin veel korra lõppu ja selle lõpu eest panin "kolme". Ainult selle lõpu pärast ja lugupidamise märgiks Teie vastu, austatud Dmitrij Jevgenjevitch!
Milles seisneb see lõpp?
Käinud läbi kogu "Äraneetute tee", võitnud koos oma armastatuga Hea ja Kurja, saavutanud täieliku LUNASTUSE, sülitab peategelane kõigele sellele ja pöördub tagasi koolja-vereimeja proosalise eksistentsi juurde. Üle kõige maailmas meeldib talle juua sooja verd ja võõrast elu...
AND NOTHING ELSE MATTERS!!! 8-]]]]