Neid kolme kirjanikku, Philip K. Dicki kolme noort sõpra võib liialdamata pidada aurupungi isadeks. Tingimusel, et Michael Moorcock on aurupungi vanaisa («Ajahoovuste nomaadi» triloogia 1971-1981) ja William Gibson/Bruce Sterling aurupungi raiskuläinud käopoja «The Difference Engine’i» (1990) sünnitajad.
Paradoksaalne ehk on, et kui termin aurupunk tekkis küberpungi eeskujul mõned aastad pärast tolle termini leiutamist, siis žanr ise on küberpungist – ulmekirjanduse impotentsest ja voodihaigest vanaonust – mõned aastad vanem. Ja kui Jeter aprillis 1987 eelmainitud Locuse lugejakirjas ennustas, et aurupungist saab «next big thing», võis ta ju paarkümmend aastat ajast ees olla, aga lõppkokkuvõttes teoks tema ennustus sai!
Et kirjastus Angry Robot on Atlandi ookeani mõlemal kaldal Jeteri kaks 1970ndate lõpul kirjutatud aurupunkromaani – «Morlock Night» ja «Infernal Devices» (ilmunud alles 1987) – uuesti välja andnud, on kindlasti positiivne, kuna nooremad põlvkonnad ju vanu raamatuid antikvariaatidest või raamatukogudest ei otsi. Teisalt on näha, et neid žanri sünniaastate romaane on kaunis ebaõiglane ja pisut kohatugi võrrelda täna, aastal 2011 kirjutatavate aurupungi tekstidega. Alamžanri areng on olnud kiire, mängureeglid üksjagu muutunud, kuid seda enam tasub meeles pidada, et Jeter, Blaylock ja Powers alles otsisid neid õigeid helistikke, teemasid ja toone.
Ulmeklassik H. G. Wellsi esikromaanile «Ajamasin» (The Time Machine; 1895, ek 1995) on kirjutatud vast paarkümmend järjeteksti, ehk vähetuntud teoseid juurde lugedes rohkemgi. Eesti lugeja tunneb kirjaniku pärijate tellitud autoriseeritud ametlikku järge «Ajalaevad» (The Time Ships; 1995, ek 1997) Stephen Baxteri sulest.
Enne Baxteri teose ilmumist tunti aga kuulsaimate Wellsi teose järgedena just kahte varase perioodi aurupungi näidet - Christopher Priesti romaani «The Space Machine» (1976) ja siinlahatavat teost.
Jeter on oma romaanis võtnud lahata lihtsa mõttekäigu: Wellsi Ajarändur naases aastasse 802 701, kuid langes seal koos oma ajamasinaga esimesel reisil kohatust märksa arukamate morlokite küüsi. Need said masina oma valdusse ning tungisid selle abil hordide kaupa 1892. aasta Londonisse, peitudes linna kanalisatsioonisüsteemi (mis romaanis moodustab omaette kükloopse maailma) ning kavandades tolle ajastu Britannia vallutamist ning morlokitega asustamist.
Jeteri romaani peategelaseks on üks Wellsi Ajaränduri jutustust kuulanud külaline – Edwin Hocker –, kellega koduteel alustab vestlust teine seltskonnas viibinu, kummaline mees, keda nime nimetamata mainib oma teoses ka Wells ise: kahvatu ja vaikiv habemes kuulaja, kes püüab nüüd Hockerile seletada, et midagi hirmsat on ajamasina leiutamise tõttu juhtumas... Hocker teda ei usu, kuid on udusel tänaval (viktoriaanlik London ju!) kodutee ja üldse tuttava ümbruskonna kaotanud. Ta satub järsku kummalisse kohta, keset lahingutegevust, milles maa alt ründavad pealmaalasi Ajaränduri jutustusest tuttavad morlokid, käib tõsine ja verine lahing, millesse Hocker kaasa haaratakse. Sealt lahingust saab Hocker edasisteks seiklusteks endale kaaslase, naissõdur Tafe’i.
Nagu kogenud lugeja juba mõistis, on see tulevik, kuhu Hockeri kahvatu kaaslane ta oma jutu tõsiduses veendumiseks saatis. Hockeri kahvatu kaaslane pole keegi muu kui võlur Merlin. Aga see pole veel kõik, nagu teleturus on kombeks öelda. Mängu tulevad kuningas Arthur, kes Britanniale kriitilistel ajaloohetkedel oma isamaale appi tuleb, võlumõõk Excalibur, Londoni kanalisatsioonisüsteemis ringi sõitvad aurumootori jõul töötavad allveelaevad, kanalisatsiooni enne morlokite tulekut asustanud eraklik inimgrupp, võlur Merlini kuri ja kõikvõimas vastane dr Merdenne jne jne jne.
Käiakse ära aastas 802 701, seigeldakse Saksamaal... üldse on see õhuke raamatuke (umbes 150 lk) kirjutatud justkui ühe hingetõmbega ning ka samuti loetav, pedaal on pidevalt põhjas ning kui justkui pole millegi uuega üllatada, toob kirjanik sisse just midagi uut, vastavas situatsioonis täiesti ootamatut ning ning muudkui üllatab ja üllatab ja üllatab.
Tunnistan, et see on kaunis väsitav kirjanduslik meetod, aga ilmselt väga omane sellisele 1970ndate rogerelwoodilikule Laser Booksi stiilis ajaviiteulmekale. Jeter on muidugi kirjanik omast klassist, kes kauaks Laser Booksi autoriks ei jäänud ning kirjutas muuseas hiljem Philip K. Dicki pärijate soovil kolm järjeromaani «Bladerunnerile».
Tunnistan, et see oli minu esimene kokkupuude Jeteri loominguga ja kuna ma olin varem sekundaarkirjandusest saanud Jeterist mulje kui üheselt sellist sünget, noir’ilikku õhustikku kasutavast autorist, siis ei vastanud see lõbus palagan (mille esmatrüki kaanel ilutsev Josh Kirby pilt annab päris hästi edasi romaani vaimu) päriselt mu ootustele. Aga see on juba minu ja sekundaarkirjanduse süü. Tõe huvides tuleb märkida, et seesama sekundaarkirjandus ütleb – kontrollisin hiljem järele –, et «Morlokite öö» ongi enamvähem ainus kirjaniku mittesünge tekst.
Kokkuvõttes: romaan näitab väga ilmekalt aurupungi sünnikatsetusi, aga on ehk välja kukkunud pisut liiga kergekaaluline ja tihti naeruväärsuse ja absurdi piiril balansseeriva palaganina. Ja sellisena 1970. aastatesse täiesti sobivana.
Kui otsida stiilisarnasusi, siis, nagu targemad mehed (Tim Powers romaani uustrüki eessõnas) on märkinud, paiguti tundub, et Jeter on kirjutamisel kasutanud H. Rider Haggardi sulge. See on kusjuures märk suurest professionaalsusest ja kõrget tunnustust väärt.