White Queen on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Pärast Külma sõja lõppu vapustas 2004. aastal maailma tektooniline looduskatastroof - maavärinad, vulkaanipursked, tsunamid ja kõik muu. Hukkusid sajad miljonid ning võimukeskused löödi muutumatult segamini (USA langes sotsialistliku revolutsiooni ja kodusõja ohvriks, hävinud Jaapanist põgenenud kogukonnaga tugevdatud Hiina on nüüd maailma ainus suurvõim).
Selline on olukord kui ootamatult saabuvad tulnukad. Nad maanduvad kolmes paigas: Aleuudi saarestikus Alaskal (selle järgi hakatakse neid aleuutideks kutsuma), Kesk-Aafrikas Saheli piirkonnas ja Tai kuningriigis. Aafrikas satuvad seejärel kokku kaks loo peategelast: poliitilistel põhjustel sotsialistlikest Ameerika ühendriikidest põgenenud Johnny Guglioli ja föderaalse Euroopa keskusest Inglismaalt pärit Braemar Wilson...
Ma pean ütlema, et tegemist oli üsna tüütu lugemiskogemusega. Iseenesest ei tähenda see, et siin midagi väärtuslikku ei olnud, kuid stiili poolest tegi lugu nende terade leidmise võimalikult raskeks. Võrrelda võiks seda näiteks Geoff Rymani kohati sarnase maailma ja tegevuskohaga romaaniga "The Child Garden", mis koosneb samuti suures hulgas eesmärgitust sõnadevahust (kas tegemist on mingi vooluga 80-90ndate ulmes?).
Tähelepanuväärsete või huvitavate asjadena võibki välja tuua maailmaehitust ja tulnukate kujutamist (kuigi hästi inimesesarnased, on nad mõtteviisilt nii erinevad, et enamus probleeme tekib lihtsalt teineteisemõistmise võimatusest). Näiteks sellest mõistmise võimatusest alguse saanud tulnuka sunnitud armastuseavaldus meespeategelase suhtes (sisuliselt vägistamine) on üks raamatu võimsamaid stseene.
Veel on siin erinevaid huvitavaid mõtteid ja analoogiaid kolonialismi kohta. Samuti on lõbusama külje pealt näha mitmeid feministlikke torkeid (üks vahvamaid episoode on see, kui Tais maandunud tulnukad satuvad Naiste Maailmakongressi üritusele ning võtavad pähe, et tegemist on Maad valitseva organisatsiooniga - ning kuna nad keelduvad oma arvamust muutmast, peabki edaspidine suhtlus selle kaudu käima).
Kuid hoolimata kõigest eelnevast, ei ole võimalik seda lugemiseks soovitada. Muidugi, tekst ei peagi alati mingit eesmärki kandma, tekst võib olla lihtsalt mäng mängu nimel, turgutaja või ärritaja. Siit tekstist ei saanud ma aga muud kui lõputuna tunduvat tüütust. Kirjanikku selle pärast maha kandma ei pea, aga selle teose eest ma pigem hoiataks.
Hinnang: 3/10
Selline on olukord kui ootamatult saabuvad tulnukad. Nad maanduvad kolmes paigas: Aleuudi saarestikus Alaskal (selle järgi hakatakse neid aleuutideks kutsuma), Kesk-Aafrikas Saheli piirkonnas ja Tai kuningriigis. Aafrikas satuvad seejärel kokku kaks loo peategelast: poliitilistel põhjustel sotsialistlikest Ameerika ühendriikidest põgenenud Johnny Guglioli ja föderaalse Euroopa keskusest Inglismaalt pärit Braemar Wilson...
Ma pean ütlema, et tegemist oli üsna tüütu lugemiskogemusega. Iseenesest ei tähenda see, et siin midagi väärtuslikku ei olnud, kuid stiili poolest tegi lugu nende terade leidmise võimalikult raskeks. Võrrelda võiks seda näiteks Geoff Rymani kohati sarnase maailma ja tegevuskohaga romaaniga "The Child Garden", mis koosneb samuti suures hulgas eesmärgitust sõnadevahust (kas tegemist on mingi vooluga 80-90ndate ulmes?).
Tähelepanuväärsete või huvitavate asjadena võibki välja tuua maailmaehitust ja tulnukate kujutamist (kuigi hästi inimesesarnased, on nad mõtteviisilt nii erinevad, et enamus probleeme tekib lihtsalt teineteisemõistmise võimatusest). Näiteks sellest mõistmise võimatusest alguse saanud tulnuka sunnitud armastuseavaldus meespeategelase suhtes (sisuliselt vägistamine) on üks raamatu võimsamaid stseene.
Veel on siin erinevaid huvitavaid mõtteid ja analoogiaid kolonialismi kohta. Samuti on lõbusama külje pealt näha mitmeid feministlikke torkeid (üks vahvamaid episoode on see, kui Tais maandunud tulnukad satuvad Naiste Maailmakongressi üritusele ning võtavad pähe, et tegemist on Maad valitseva organisatsiooniga - ning kuna nad keelduvad oma arvamust muutmast, peabki edaspidine suhtlus selle kaudu käima).
Kuid hoolimata kõigest eelnevast, ei ole võimalik seda lugemiseks soovitada. Muidugi, tekst ei peagi alati mingit eesmärki kandma, tekst võib olla lihtsalt mäng mängu nimel, turgutaja või ärritaja. Siit tekstist ei saanud ma aga muud kui lõputuna tunduvat tüütust. Kirjanikku selle pärast maha kandma ei pea, aga selle teose eest ma pigem hoiataks.
Hinnang: 3/10