Kairos on düstoopiline-viirastuslik ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on Inglismaa langenud autoritaarse juhtimise alla, mis hoiab võimu piisavalt kindlalt, et lubada ka igasuguste kontrakultuuriliste liikumiste olemasolu (enamus neist on üsna tobedad ja hambutud).
Selliste "ühiskonna äärealadel" tegutsejate hulka kuuluvad ka kunagistest ülikoolisõpradest paar Jane (hüüdnimega Otto) ja Sandy, kelle pikaajaline kooselu on lahku vajumas. Samal ajal hakkab aga võimust võtma salapärane apokalüptiline kultus BREAKTHRU.
Otto teise ammuse sõbra Jamesi vend on selle kultusega seotud ning tema kaudu satub Jamesi kätte üks väike kahtlane konteiner. Toimumas on midagi arusaamatut ning Otto peaks selle vastutahtsi lahendama - kuid samal ajal soovib BREAKTHRU konteinerit iga hinna eest tagasi...
Ma pean ütlema, et selle loo algus oli tõesti päris hea. Autoritaarne kuid siiski üsna enam-vähem normaalselt toimiv Inglismaa on hästi kujutatud, samuti kogu suurem taust (elu on üsna vilets kõigile peale ülirikaste ja Lähis-Ida konfliktid kasvavad tasapisi täiemõõduliseks ususõjaks).
Samuti oskab Jones tegelikult päris hästi suhtedraamat kirjutada, nii et see korda ka läheb. Lisaks vaatab ta maailma küll kontrakultuuriliselt poolelt, kuid on üsna realistlik sellel poolel paiknejate osas, kellest enamus on kuskil küündimatute tobude ja külahullude vahepeal.
Aga siis läheb tekst edasi saladusliku eseme peale - mis on sisuliselt reaalsust mõjutav narkootikum. Idee ei ole tegelikult üldse halb ja näiteks Philip K. Dick on seda korduvalt kasutanud. Mingis mõttes ongi "Kairos" natuke nagu viimase "The Three Stigmata of Palmer Eldritch".
Paraku tundub, et narkotripist tegelikult loetavat lugu kirjutada on ikkagi pigem ainulaadne oskus. Jonesi tekst muutub loo sinna etappi jõudes lihtsalt pea seosetuks mudruks (tema "White Queen" kannatas ka selle probleemi all, ainult veel ulatuslikumalt).
Siin loos oli väga häid hetki, kuid need jäid pea eranditult kuskile esimese kolmandiku sisse. Ning kuigi näiteks autori üle mitmekümne aasta ulatuva loomingu üks viimaseid romaane "Life" oli tegelikult ka tervikuna täitsa positiivne, jääb küll sajandi mõistatuseks, miks SF Masterworks viis (!) tema teost on avaldanud.
Hinnang: 4/10
Selliste "ühiskonna äärealadel" tegutsejate hulka kuuluvad ka kunagistest ülikoolisõpradest paar Jane (hüüdnimega Otto) ja Sandy, kelle pikaajaline kooselu on lahku vajumas. Samal ajal hakkab aga võimust võtma salapärane apokalüptiline kultus BREAKTHRU.
Otto teise ammuse sõbra Jamesi vend on selle kultusega seotud ning tema kaudu satub Jamesi kätte üks väike kahtlane konteiner. Toimumas on midagi arusaamatut ning Otto peaks selle vastutahtsi lahendama - kuid samal ajal soovib BREAKTHRU konteinerit iga hinna eest tagasi...
Ma pean ütlema, et selle loo algus oli tõesti päris hea. Autoritaarne kuid siiski üsna enam-vähem normaalselt toimiv Inglismaa on hästi kujutatud, samuti kogu suurem taust (elu on üsna vilets kõigile peale ülirikaste ja Lähis-Ida konfliktid kasvavad tasapisi täiemõõduliseks ususõjaks).
Samuti oskab Jones tegelikult päris hästi suhtedraamat kirjutada, nii et see korda ka läheb. Lisaks vaatab ta maailma küll kontrakultuuriliselt poolelt, kuid on üsna realistlik sellel poolel paiknejate osas, kellest enamus on kuskil küündimatute tobude ja külahullude vahepeal.
Aga siis läheb tekst edasi saladusliku eseme peale - mis on sisuliselt reaalsust mõjutav narkootikum. Idee ei ole tegelikult üldse halb ja näiteks Philip K. Dick on seda korduvalt kasutanud. Mingis mõttes ongi "Kairos" natuke nagu viimase "The Three Stigmata of Palmer Eldritch".
Paraku tundub, et narkotripist tegelikult loetavat lugu kirjutada on ikkagi pigem ainulaadne oskus. Jonesi tekst muutub loo sinna etappi jõudes lihtsalt pea seosetuks mudruks (tema "White Queen" kannatas ka selle probleemi all, ainult veel ulatuslikumalt).
Siin loos oli väga häid hetki, kuid need jäid pea eranditult kuskile esimese kolmandiku sisse. Ning kuigi näiteks autori üle mitmekümne aasta ulatuva loomingu üks viimaseid romaane "Life" oli tegelikult ka tervikuna täitsa positiivne, jääb küll sajandi mõistatuseks, miks SF Masterworks viis (!) tema teost on avaldanud.
Hinnang: 4/10