Romaan unenägudest ja unenägudest unenägudes, nii neist, mis meile emakese looduse poolt kingitud on, kui ka neist, mis inimene ise jumalat mängida üritades loonud on.
No ei olnud eriti hea, peab tunnistama. Lootsin salamisi, et Valentinov on pärast romaani “Sozvezdije Psa” (mis oli, andke mulle mu otsekohesus muidugi andeks, küündimatu kõnts) ja Spartacuse elu ja tegevuse üle spekuleerivat populaarteaduslikku arutlust ehk kunagistele “Oko silõ” tüüpi ja tasemel radadele tagasi pöördunud, ent pidin pettuma.
Oleks tegu mõne teise autoriga, oleks raamatu kusagil veerandi peal vanapaberisse visanud, ent Valentinovi puhul tegin erandi ja raiskasin oma aega edasi. Oleks tegu mõne teise autoriga, oleks ehk isegi “kolme” pannud, ent Valentinovi võimed arvestades pole see hinne õiglane.