Kolmikromaani tegevus kandub aastatesse 1991-1992 ning algab päevast, mil tankikolonnide raudne haare Pealinna pigistab ning "inimesed seisavad teist ööpäeva inimeste vastu, soomus soomuse vastu ja vankumatu tahe samasuguse vankumatu tahte vastu." Noor ajaloolane Nikolai Lunin (kelles pole paiguti raske ära tunda kirjanikku ennast) ootab oma kommunistist vanaisa tahte vastaselt Valge maja rünnakut, et sellele praktiliselt paljakäsi, vaid kellegi poolt kiiruga valmistatud Molotovi kokteili abil vastu astuda. Rünnakut ootavate noormeeste seast korjab ta üles Kindral, kes tal automaati pihku surudes riiklikult tähtsat ülesannet täita palub ning seejärel minna laseb. Peatselt mõistab Lunin, et nägi enese teadmata midagi sellist, mis seab ta vastu palju suuremad jõud (ikka needsamad, mis varasemateski osades) kui ta kunagi arvata oleks osanud...
Ausaltöeldes olid trilooga esimesed poolsada lehekülge mulle päris suur pettumus, sest enamus ajast ei tundnud kahe esimese triloogia vapustavat Valentinovit lihtsalt ära – sedavõrd konarlik, hüplik ja visandlik oli kirjapandu, kui varemloetuga võrrelda. Tahes-tahtmata tekkisid peas igasugused mõtted nõmedast kirjastusest, mis kirjanikult "lihtsamat ja tavalugejale arusaadavamat" kirjakeelt nõuab (OK, see on paranoiline mõte, ent Vene 90-ndate alguspoole kirjastused on hullemategi nõmedustega hakkama saanud). Alles järelsõna lugedes sain ma aru, milles asi on – Valentinov kirjutas esmalt just triloogia kolmanda osa, et siis sellele rahulikult kaks eellugu meisterdada. Seega oli vist tegemist tema esimese pikema tekstiga üldse ja areng selle kirjutamise käigus oli... noh... vapustav, ma ütleks... ja kiire, sest ca sajandast leheküljest oli asi juba enam-vähem paigas ja näiteks Venemaa kodusõjatandrite kohal kihutavad MIGid on selline mälupilt, mis ikka väga lihtsalt ei kustu ;)
Siiski jääb kolmas triloogia minu jaoks esimesest kahest pisut lahjemaks, mille eest ka see 4. Igale teisele kirjanikule oleks ilmselt kõhklemata viie ladunud, ent antud juhul lihtsalt ei saa. Iseenesest pole ka kolmas raamat sugugi paha (pehmelt öeldes), ent kuidas seda nüüd seletada... ma võrdleksin Valentinovi "Oko silõ" kolme triloogiat Simmonsi "Hyperioni" nelikuga (ja see on päris adekvaatne võrdlus, tahaks ma kinnitada) – tegelikult on ju kõik raamatud hästi kirjutatud, ent samas väga erinevad, erinevas võtmes ja stiiliga. Ehk jäi Valentinovi kolmas tellis lihtsalt minu jaoks liiga sirgeltkulgevaks ja selle tegelased olid ehk liialt skemaatilised (sest tegevus oli eesplaanil), nende tegudes ei olnud varasemaga võrreldavat sügavust, nende omavaheline keemia ei olnud nii kaasakiskuv... võib-olla väsisin ma ka "Oko silõ" süngest ja õnnelikku lõppu juba algusest välistavast maailmast pisut ära, ei saa seda salata...
"Oko silõ" kolme triloogiat tervikuna vaadates on siiski tegemist haruldaselt kõva tervikuga. Kui ma peaksin esile tooma vaid ühe asja, mis selle kõige juures mind enim heas mõttes üllatas, siis valiksin ma ilmselt (pea)tegelased neis romaanides – inimesed, kes olude sunnil, võideldes selle eest, mida õigeks peavad või vahest lihtsalt juhuslikult, satuvad vastamisi enesest võrreldamatult võimsamate jõududega; mitte ainult pahad ja mitte ainult head inimesed, kes jooksevad verd, kardavad, surevad, reedavad oma sõpru või ohverdavad end ja kellel on samal ajal probleeme üüri maksmisega ;) Valentinovi kangelased ei olegi tegelikult kangelased ja nad hukkuvad tihti juba romaani keskel, sest elu, mida kirjanik kujutab, ei arvesta paraku leheküljelise liigendusega.
Soovitaks Avodele ja Valentinidele, ent Arvidel pole vist mõtet piinelda ;)