Mulle meeldis väga Nõukogude Liidu salateenistuste siseelu väga hea kirjeldus (Valentinov on ju tegelikult ajaloolane ja seda on vägagi tunda), dharide (Mahabharata?) temaatika arendamine, ausalt ning autentselt raskemeelne (paiguti ka väga julm, kusjuures sagedamini vaimselt) sündmustik/õhustik ja juba tuttav imehea kirjakeel, kus põnev sügavaga hästi segatud on. Samas aga jäi Tuskula temaatikaga seoses hinge mitu küsimust kripeldama (näiteks ei kujuta ma hästi ette, kuidas ühel planeedil 20 aastaga Maa omast sedavõrd erinev ja edasijõudnud ühiskond saab tekkida) ja üldse oli triloogia teine osa justkui pidur, mis hea kiiruse sisse saanud rongi mõneks ajaks rööbastelt välja lükkas.
Minu jaoks oli, muide, kogu triloogia kõige kõvem osa need pisut vähem kui 4 lehekülge Pustelga ja Nika kohtumisest, mis viimase arreteerimisele eelnesid. Neile nappidele lehtedele mahutatud sõnad ja tunded olid sedavõrd... elus, et just siis, veel sadakond lehekülge enne lõppu, otsustasin ma, et ei saa triloogiale siiski nelja panna. Ilmselt poleks siiski pannud ka ilma selle lõiguta, sest kuigi lugedes tõotasin enesele, et võtan vahelduseks ette midagi vähem masendavat (mul on näiteks üks paljuhinnatud Uspenski järjekorras ootamas), tõstsin järje siiski triloogia kolmanda osa esimesele lehele.