Lugu oli muidugi mõista mingi suvaline sonimine. Aga mulle meeldib kuidas Trinity oskab (oskas?) sõnadega atmosfääri luua - oskus, mis rõhuval enamikul eesti kirjatsuradel puudub, eriti meinstriimi välja higistavatel. ,a ütleks lausa et Trinity näol on (oli?) tegu eesti ühe hiilgavama maagilise realistiga, olgugi et seda alamžanri - ulmekirjanduse värdjast ja impotendist onupoega - ma pehmelt öeldes eriti ei hinda. Aga Trinity panust tuleb tunnustada, ma julgeks seda lugu soovitada kõigile, kes tahavad kogeda kuidas mõne napi leheküljega luuakse unenäoline, painajalik, rusuv ja justkui ähmaselt ohtlikkust või hädaohtu kiirgav irratsionaalne meeleolu. Selline Twin Peaks jutu kujul, ma leian.
