Suur osa on ära öeldud juba pealkirjaga. Vaarao hauarahu häirimise eest saabuv needus pole midagi originaalset. Keskne tegelane on jutustuses Scotland Yardi inspektor Brent, kes uurib Londonis toime pandud jõhkrat mõrva: tapetud on Egiptuse-ekspeditsioonilt naasnud teadlane. Ajalehed kirendavad aga uudistest, et tegu on vaarao kättemaksuga, sest kuuest ekspeditsioonil osalenust on viis juba salapärasel moel hukkunud. Ellujäänu on lord Shenstone, kes räägib inspektorile (ja lugejale) ka pika loo Musta Vaarao Khotepi püramiidi leidmisest sügaval Sudaani kõrbes. Ta räägib kohutavatest hoiatustest ja kõhklustest ja õnnetustest. Kõige suuremaks õnnetuseks näib olevat aga see, et nad tõid muumia Londonisse kaasa - õige pea ajab kahemeetrine kolge end muuseumis maast lahti ja kukub amokki jooksma. Muumia eesmärk on tappa ekspeditsiooniga seotud inimesed ja saada enda valdusse Seti Täht, mingi vidin, mis samuti püramiidist kaasa võeti ja mille sisse on kärketud vaarao hing ja võim kogu maailma üle...
Lugu on kirjutatud gooti kirjanduse kõige halvemaid traditsioone järgides. Kohati jääb mulje, et tekst pole valminud mitte 1950-ndatel, vaid sada aastat varem. Imal dramaatika ja paatos. Loo teises pooles keskenduvad sündmused lord Shenstone´i iidsesse mõisamajja, kuhu suundvad nii muumia kui ka lordi pahaaimamatu (ja vallaline) vennatütar Adrianne. Inspektor Brent (kes on ka vallaline) kihutab läbi pimeda tormiöö, taevas lööb välku; ja päästab tüdruku viimasel hetkel muumia hammaste vahelt. Tüdruk langeb minestades päästja käte vahele, jõudes veel öelda: "Minu kangelane!" Ausalt öeldes tekkis mingil hetkel mulje, et Carter pilab gooti stiili. Tegelastele tundub ka endile, et nad on tegelased mingis gooti romaanis. Mainitud on Radcliffe´i, Hoffmanni, Poed ja Dante Alighierit. Adrianne loeb gooti romaane ja armub kordamööda neisse, kes on kõige kangelaslikumad. Armumine inspektorisse on loosse sisseprogrammeeritud.
Lugu on jabur ja vähimagi originaalsuskübemeta. Aga oma jaburuses on see ka omamoodi lõbus. Peatükkide pealkirjad "Duell muumiaga!" ja "Muumia piiramisrõngas!" on juba iseenesest muhedad. Kurjast vaaraost saab lõpuks jagu okultistlikke kaasusi lahendav Anton Zarnak (nimi sarnaneb väga William Hope Hodgoni analoogilise tegelase omaga), kes loeb õige loitsu ja vehib maagilise kepiga. Lugu on tegelikult ühte väärt, aga kuid absurditajuga inimene võib temas näha väärtusi, millest autor ilmselt ise arugi ei saanud.