Marsil elavad inimsarnased päriselanikud, kelle eellane polnud aga mitte ahv, vaid kaslane. Maalt tulnud kolonisaatorid on võimul, aga neid on vähe ja nad on tõmbunud teatud linnadesse. Kohalikud, kellel oli miljoneid aastaid tagasi võimas tsivilisatsioon, suhtuvad neisse põlguse ja vaenuga.
Mehiselt kõlava nimega peategelane Ryker väärib oma nime. Ta on kunagi saadetud Marsile asumisele ja ta on kohalike hulgas oma koha välja võidelnud. Elab siin ja seal, undergroundis, ja üritab ausate või vähem ausate võtetega hinge sees hoida. Seiklused saavad alguse ühes kõrtsis (nagu ikka), kus purjus meestele tantsib maski kandev striptiisitar. Rykeril õnnestub näha naise nägu ja see jätab talle kustumatu mulje: tegu pole ei maalase ega marslasega, vaid hoopis mingi erilise rassiga. Ryker hakkab uudishimust ajendatuna jälitama naist ning teda saatvat vanameest ja poissi. Ühel hetkel tuleb tal naise elu kaitseks välja astuda. Siis järgneb läbi viljatu planeedi pikk põgenemisteekond, mis paiguti meenutab pigem vangistust. See reis, mis suundub lõpuks otsima marslaste legendaarset nn. üheksandat hõimu, moodustabki suure osa lühema romaani (u. 200 lk) tekstist.
"The City..." kubiseb klisheedest ja etteaimatavustest ning ega idülliline ninnu-nännu lõpp ka tekstile au ei tee, ent samas on see paberile pandud üsna vaba käega ülevuse ning dramaatikaga peetakse piiri. Suurt vastumeelsust romaan ei tekita, ent teistkordseks ülelugemiseks tuleks mulle maksta rohkete nullidega summa.