Hoolimata loo liigitumisest ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri, pealegi selle elitaarsesse nišši - Cthulhu Mythosesse - ei ole need loomupärased eeldused kaasa aidanud põnevuse ega kirjandusliku taseme saavutamisele. Autor on vindi nii üle keeranud, et kohati tekib kahtlus, kas pole tegu hoopistükkis paroodiaga. Siin on kaks probleemi, mis Mythose-fännidest kirjanike lapsehaiguseks on olnud. Esiteks liigne õhku-ahmimine salapärase ja ähmaseks jääva õuduse ainetel. Teiseks on liigne nimede pildumine, et kellelgi ei jääks kahtlust, kui koššer Mythos ikka on. Just see viimane torkab Carteri jutus liigselt silma: 10 leheküljel on koos hulk märksõnu Mythose tuumast (Cthulhu, hull araablane ja tema Necronomicon, Tšo-tšo inimesed, Mi-Go, Iä!, Old Ones) ja selle äärealadelt (Mu, Ponape, Chaugnar). Suurem osa jutu tekstist moodustab professor Copelandi päevik Kesk-Aasia ekspeditsioonilt (1913). Professor on hüljanud teaduslik mõtteviisi ja üritab jõuda ühe sajandite eest surnud võluri hauani. Pärismaalastest giidid ja pakikandjad põgenevad teadmata põhjustel või langevad rünnakute ohvriks. Ainsana ellu jäänud Copeland päevik kirjeldab toimuvat taolises stiilis, nagu oleks see suuline kõne: pidevaid õhku-ahmimise pause markeerivad punktiirjooned. Ei saa väga tõsiselt võtta näljas, janus, surmaohus ja õudusest jõuetu isiku päevikut, kel on aega oma lõpuks vaid katkendlikest lausetest koosnevas päevikus lausekatkete vahel veel punktiiri panna - nagu kirjutaks õudusjuttu.
Keskpärane lugu August Derlethi koostatud antoloogiast "Dark Things".