Noor Conan on koos jõugu aesiritega karistusretkel Hüperboreas... õieti polegi see karistusretk, pigem sihuke aktsioon, mille eesmärgiks on pealik Njali (jõugujuhi) tütre Ranni vabastamine hüperborea vangipõlvest, täpsemalt Haloga linnusest. Hüperborealased on muidugist maagiaga räigelt "sina peal" ning seega pole ka miskit imestada, kui Njali väesalk avastab, et nende vastu sõdivad elavad surnud... Ütleks veel seda, et Conanil õnnestub Rann päästa, aga ise langeb ta hüperborealaste kätte vangi ning meie noorest barbarist saab ori. Sihuke lugu siis... mõtlesin tükk aega, et mis mind Robert E. Howardi loomingu jätkajate juures häirib ning tundub, et mõtlesin välja. REH kirjutas nendesse "heroic fantasy" juttudesse sisse tubli annusse üleloomulikku õudust, tema mantlipärijad aga kipuvad reeglina seda osa eirama ning keskenduvad tavaliselt vaid kähmlusele ja intriigidele... õudus ja monstrumid kipuvad vaeslapse osasse jääma... monstrumit asendab teinekord küll mõni maaginäru, aga see pole päris siiski seesama.