Lugu algab sealt, kus noor Thongor saabub mingisse mäestikukantsi ning avastab, et kõik kindluse elanikud on surnud. Pika otsimise järel leiab ta kantsist ka ühe elava hinge – see mingi mägihõimu pealiku tütar, kes on antud kantsivalitsejale võlgade katteks.
Tütarlaps seletabki siis, et kantsi peremees oli oma sõdalastega mingi maagi vangi võtnud ning maagi metsikult piinanud, et teada saada maagi varanduste asupaika... Peagi leiab Thongor koos tütarlapsega surnukspiinatud maagi... Hämmastab aga see, et maagi surnukeha näol on õnnis naeratus!
Elu laipadega täidetud kantsis pole kuigi lõbus ning peagi asub Thongor teele tütarlapse kodukoobastiku poole, et neidis ta vanemate juurde tagasi viia... Ka koobastikust leiavad nad vaid laibakuhjad...
Tundub, et tänu maagile on miski kuri valla pääsenud...
Etteruttavalt võib öelda, et kuri saabki oma kaevu tagasi aetud. Ka noored saavad oma ujedusest üle ning tütarlaps kaotab ka süütuse...
Loetav jutt, aga ei midagi vapustavat. Monstrum oli üsna andekas!