16. aastane Conan on põgenenud hüperborealaste juurest orjapõlvest (vt. L. Sprague de Camp - Lin Carter "Legions of the Dead") ning poeb nälginuna, läbikülmununa ja tigedate (niisama nälginud) huntide poolt tagaaetuna mingisse krüpti peitu. Krüpt on ühe iidsete aegade valitseja matmispaik... Conan teeb kiirelt lõkke üles, tuleroaks läheb sellesama valitseja üsna kõdunenud sõjavanker... Valitsejal on ka võrratu mõõk: noor sõdalane ja varas Conan leiab, et talle passiks see mõõk samuti suurepäraselt... mõeldud-tehtud, aga sellepeale elustub iidse valitseja muumia... mõõk tuleb omandada rängas võitluses... raske on ju tappa seda, kes on juba surnud. Conan saab omale võetud kohustusega ka hakkama ning mõõk on tema. Kangelane on sündinud! Hea jutt, aga olemuselt pisut teisejärguline... selle loo kirjutamise mõte oli (ilmselt) vaid selles, et täita üks oluline lünk Conani saagas - mõõga leidmine. Hindeks viis miinus... viis siiski seetõttu, et Carter & de Camp on suht hästi tabanud REHi jutustamisstiili. PS: Mõningad väljaanded annavadki jutu autoriks Robert E. Howardi, see on muidugi ilmne liialdus... Howard seda ei kirjutanud ning ka temast järelejäänud paberites polnud selle loo kohta ridagi.