Kasutajainfo

Lars-Henrik Olsen

30.07.1946–

Teosed

· Lars-Henrik Olsen ·

Erik Menneskesøn

(romaan aastast 1994)

eesti keeles: «Erik Inimesepoeg»; Tallinn «Valgus» 1998

Hinne
Hindajaid
0
1
1
1
1
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (4)

"Erik Inimesepoeg" on kaunis väsitav lugeda, sest tegelased puistavad mitmesuguseid lugusi mis kubisevad sugulussidemetest lausa varrukast. Lisaks on igaühel mitmesuguseid esemeid ja lemmikloomi kellel igaühel on oma ajalugu ja nimi ning mis kõik lahkelt lahti seletatakse. Põhisüzee kui niisugune paistis sinna vahele päris ära kaduvat. Asi mis mulle selle teose juures kangesti meele järgi oli - need olid need lõpmata kavalad sugulussidemed ja sünniasjaolud. Näiteks Heimdal, kes oli üheksa õe poeg ja nagu aru võis saada sünnitasid nad ta korraga. Või siis näiteks Odini hobune Slejpner kelle sünnitas hiid Loke kui ta oli parasjagu hobuseks muutunud. Üldiselt olidki temal kõige huvitavamad lapsed - mitmesugused koletised ja surmariigi valitsejannad ja hundid jne. Sisu oleks lühidalt järgmine: Sõjajumal Tor viib Maa pealt jumalate juurde Valhallasse Eriku nimelise poisi, kes peab selle päästma kohutava lõpu, Ragnaröki eest. Põhjala mütoloogiat oma kõiksugu kollidega on kuhjas koos ning kui Olsen oleks sellega suts rohkem vaeva näinud siis ei jääks Inimesepoeg ka Kääbikule eriti alla. Suur puudus mille tõttu ta ka nelja saab on siiski see, isegi Sveiki ületav jutustamisõhin mis on küljes viimasel kui ühel tegelasel v.a. vaikival jumalal Honeril. Jutud iseenesest on head aga muud tegevust nende vahel on minu jaoks liiga vähe.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on ju suisa saast, et mitte öelda enamat! Niivõrd saast, et võtan ta pikemalt ette ja sajatan puhtalt sajatamise rõõmust. Nii saasta saasta ei ole tykk aega lugenud, või õigemini, jah - Kiviräha "Kalevipoeg" tuleb võrdluseks ette, aga see oli ju paroodia, kus võimendatud idiootsused tekstis naerma ajavad ja ei taha, et neid tõsiseks kirjanduseks peetaks, nagu "Erik Inimesepoeg" peaks võetud saama. Kui sinna kaane peale oleks kirjutatud, et tegemist on huumorikoguga, siis oleks talle kyll kymme punkti andnud, sest idiootset seebiseriaalidest pärit ellusuhtumist demonstreeritakse seal sama hästi kui Kivirähk "Kalevipojas" selles jutus, kus kari koolinoori kasulikku, toredat, õpetlikku, toredat ja toredat puhkust veetsid koos klassijuhatajaga, jess, õuh, lahe, nämm. Masendav, kui lapsi mingiteks IQ 0.5 hälvikuteks peetakse. See, et kasutet Põhjamaade mytoloogiat, ei vabanda. Ja absoluutselt ei päästa asja, sest autor on naba paigast ponnistanud, et viikingite võimsaid legende ameerika rämpsu pähe maha myya, et see, et tal käkikeeramine ei ole kohati lihtsalt õnnestunud, on vanade väärikate myytide, mitte autori teene. Ta on ikka tõesti pyydnud asja nii ära lamestada, kui see inimlike võimete piires yldse mõeldav on. Raamatu ainukesed osad, mida on võimalik hinnata, on nooremate ja vanemate Eddade myytide magedad ymberjutustused. Autori ainuke omapoolne lisand vanadele myytidele on nõmeduseni positiivne koolipoiss, kes jumalate maailma seiklema satub ja kelle imbetsillikud hinnangud ja käitumine võivad sygavasse ahastusse viia just selle kontrasti pärast, mida see tobe tegelane skandinaavia vinge olemisega myytide ymberjutustuste vahel sipeldes tekitab. Lastekirjandust ei saa kirjutada, pidades lapsi täielikeks idiootideks. Tegelikult saab kyll, tuleb välja selline, mis intelligentsitaseme poolest sobib eelkõige hamstrile.Kui tahate a) ajud välja lylitada, b) inimkonna saatuse pärast masendusse sattuda, c) oma lapse vaimsele arengule tõsise hoobi anda, d) logisevat lauajalga millegagi kinnitada või e) oma hamstrile lugemist õpetada, on see raamat soovitatud. Kui mitte, vaadake "Rikkaid, ilusaid, toredaid ja toredaid" ja saage kultuurielamus. Tõlkija on ka paari absurdinaljaga maha saanud. Absurdinaljad a la: "ta ei olnud kyll kena, aga nägus" või, et "kõhunupp paistis välja". Tore, tore.
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut võib kasutada skandinaavia mütoloogia õppimiseks, sest vanu müüte jutustavad siin kõik, kaasa arvatud vaikiv H¸ner. Kirjanduslikult ei ole asi nii hea.

Pole selge, miks Erik oli aaside viimane lootus. Paljud täismehed saanuks sellega hakkama. Täiskasvanud kangelane olnuks ka sisuliselt õigem. Lahendus oli ju naeruväärselt lihtne: Udgårdsloke purju joota, tema taskust võtmed varastada, siis keldrist Idun varastada ja Hovvarpneriga koju tagasi. Soovi korral võinuks saata ühe ekspeditsiooni Loke ja teise Mimeri juurde teavet koguma ning rongad neid valvama ja rääkima, mis juhtus.
Eriku ringkäik läbi kogu Surmariigi ja Jotunheimi oli mõttetu. Ei Lokest ega Mimerist olnud vähimatki kasu.
Lõpus tuli peale selline bondi-tunne, et ükskõik mis ka ei juhtu, kangelased tulevad alati puhta nahaga välja. Selles mõttes olnuks hea, kui Trud surma saanuks, lõpus polnud tal midagi teha niikuinii. Või kui emb-kumb oleks hiidude kätte vangi langenud, aga teine koos õuntega pääsenud ja aasid appi kutsunud.

Sellele romaanile saaks soovi korral väga hea järje kirjutada, aga see oleks juba hoopis teine jutt, nii et praegu on lõpp väga õige koha peal.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: