"Erik Inimesepoeg" on kaunis väsitav lugeda, sest tegelased puistavad mitmesuguseid lugusi mis kubisevad sugulussidemetest lausa varrukast. Lisaks on igaühel mitmesuguseid esemeid ja lemmikloomi kellel igaühel on oma ajalugu ja nimi ning mis kõik lahkelt lahti seletatakse. Põhisüzee kui niisugune paistis sinna vahele päris ära kaduvat. Asi mis mulle selle teose juures kangesti meele järgi oli - need olid need lõpmata kavalad sugulussidemed ja sünniasjaolud. Näiteks Heimdal, kes oli üheksa õe poeg ja nagu aru võis saada sünnitasid nad ta korraga. Või siis näiteks Odini hobune Slejpner kelle sünnitas hiid Loke kui ta oli parasjagu hobuseks muutunud. Üldiselt olidki temal kõige huvitavamad lapsed - mitmesugused koletised ja surmariigi valitsejannad ja hundid jne. Sisu oleks lühidalt järgmine: Sõjajumal Tor viib Maa pealt jumalate juurde Valhallasse Eriku nimelise poisi, kes peab selle päästma kohutava lõpu, Ragnaröki eest. Põhjala mütoloogiat oma kõiksugu kollidega on kuhjas koos ning kui Olsen oleks sellega suts rohkem vaeva näinud siis ei jääks Inimesepoeg ka Kääbikule eriti alla. Suur puudus mille tõttu ta ka nelja saab on siiski see, isegi Sveiki ületav jutustamisõhin mis on küljes viimasel kui ühel tegelasel v.a. vaikival jumalal Honeril. Jutud iseenesest on head aga muud tegevust nende vahel on minu jaoks liiga vähe.