Vana druiid nimega Bremen saab teada, et Kurjuse Kehastus, kelle nime ma ei mäleta, on elus. Vähe sellest, Paha on juba allutanud trollid, gnoomid ja Põhjamaa ning ülejäänud kolm Heade maad surmaohus. Läheb siis Bremen oma kaaslasega druiidide kantsi hoiatama, kuid sealsed mugavad peerud naeravad ta sünged ennustused välja. Varsti on kõik druiidid peale Bremeni ja paari-kolme temaga koos Kantsist lahkunu mättasse löödud. Umbes viieliikmelise kamba õlule jääb maailmapäästmise organiseerimine ehk haldjate-päkapikkude ühendväe loomine, maagilise Musta Haldjakivi enda valdusse saamine ja Paha tapmiseks sobiliku maagilise relva meisterdamine.Niiviisi kirjapanduna tundub see isegi huvitav, aga ärge laske ennast petta. Brooks kirjutab kohutavalt. Minu arust taotakse just Ameerikas kirjanikukoolitustel inimesele pähe, et tuleb kirjeldada, mitte ümber jutustada. Brooksi raamat on aga valdavalt 7. klassi tasemel ümberjutustus. Pealegi veel klisheesid täis ja ennast kordav. Eraldi äramärkimist väärib Brooksi kehv keelekasutus. Mees lihtsalt ei suuda ennast kirjalikult väljendada. Raamat saab elu sisse tõesti ainult siis kui lahinguks läheb. Need stseenid tõstavad hinde ühelt kahele.
