Kasutajainfo

Richard Bachman

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Bachman ·

Roadwork

(romaan aastast 1981)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Stiililiselt on see raamat üldse täiesti ulmevaba, selline “tavaline” ilukirjandus noh. Aga kui juba BAASis on siis...

 

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”.
 

Tähendab, kui keegi oleks mu käest küsinud enne raamaturiiuli ette minemist: “Marko, mis sa arvad kui loeks äkki korralikku ugriduumi, raamatut mis on ängi tihkelt täis topitud?” siis vastuseks oleks olnud jäme “ei”. Sest noh, kui mõtelda, kes on raamatu autoriks, siis midagi sellist poleks otseselt osanud küll oodata.
 

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.
 

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.
 

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna sest SEE ON JU MU KODU!
 

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest. Raamat saab küll mingi lahenduse aga ega peale lugemist enda otseselt hea olla küll pole. Mulle tegelikult selline King, st Bachman meeldis. Aga nüüd peaks peale lugema küll kas Durrelli või midagi muud helget. Kuna raamatus peategelane segab endale kogu aeg järjekordse dringi siis mine või ise endale napsu või paari lipsu taha viskama (ma muide olen üsna lähedal täiskarsklasele). Õnneks väljas veel päike paistab ja ilm on helge, vihmasel pluss-kolme-kraadisel sügisõhtul oleks see ideaalne teos millega banaanikala püüda.
 

Raamatut lugedes meenus Joel Schumacheri film “Falling Down”, mis räägib sarnaselt ühe mehe allakäigust, kus töölt vallandatud ja eraeluga puntras inimene ühel hetkel muutub äärmiselt vägivaldseks. Raamat ilmus aastal 1981, film 1993. Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” oli muidugi juba 1978 a. raadiosaatena olemas, 1979 ilmus viieosalise triloogia esimene raamat. 
 

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: