Lähtekoht siis selline. Leidsid kaks meest Marsil kivistisi. Ei midagi mõistuslikku, pigem teokarbilaadseid. Aga kuna Maal on õpitud sünteesima kõike, mida hing ihaldab, siis on ehtsad Marsi kivistised väga, väga kallid. Kui tüübid kolmandat korda Marsilt tagasi tulevad, nende rakett plahvatab ja jääb vaid kuuldus, et nad olid leidnud koha, kus samuseid kivistisi oli kohe palju. Ettevõtja paneb Marsile väiksema linna suuruse kupli üles, nimetab selle New Klondikeks ja kivististe otsijaid tuleb robinal kohale, mingi muu infrastruktuur tekib samuti. Nagu näiteks eradetektiiv Alex, kelle kaudu tegevus edasi antaksegi. Üks vigur on veel: on õpitud tegema väga vastupidavaid androide. Või täpsemalt kehasid. Klient tellib sellise, nagu tahab ja rahakott lubab: parendatud nägemise või jõuga, elusuurusest suurema või ilusama. Kliendi teadvus laaditakse alla ja siis üles androidi kehasse, inimkeha hävitatakse. Android ei vaja elutegevuseks midagi muud kui kord kuus laadimist ja hävitada on neid väga raske. (Hea küll, Dick Morgan on sellises olukorras tekkida võivaid probleeme dramaatilisemalt kirjeldatud, aga temal olid kloonid, mitte peaaegu et golemid nagu Sawyeril.)
Autor on Marsi olusid edukalt arvestanud ja kirjeldanud. Näiteks et kui gravitatsioon on meie omast kõigest kolmandik, siis kuidas see mõjutada võib. Ja krimkalikke pöördeid on loos hulgem – mingil hetkel hakkas tunduma, et lausa naeruväärselt palju. Et siis üsna korralik meelelahutus. Äkki peaks kiuste veel kolmandagi ulmekrimka ette võtma.