Mida suuremad lootused seda suurem tõenäosus pettuda. Nii ka selle raamatuga.
Lugu yldjoontes järgmine: yhes paralleelmaailmas läksid asjalood sedapsi et h. sapiensi asemel jäi olelusvõitluses peale h. neanderthalensis, kes siis tasapisi oma tsivilisatsiooni aretasid, kyll pisut teistsugust kui see meie oma. Kaks tursket neanderthali fyysikut katsetavad sygaval-sygaval koopas kvantarvutitega. Need teadagi manipuleerivad paralleelmaailmadega. Arvuti yks register jukerdab ja nii läheb yks teadur seda eksperimendi ajal käsitsi “õiges asendis” hoidma. Käib pauk ja teadur satub teise maailma, otse raske vee tsisterni sisse.
Paralleelses maailmas (selles meie omas) on täpselt sama koha peal sygaval maa all neutriinodetektor (selllest ka see raske vee tsistern seal). Meie omad õngitsevad oma rikutud tsisterni seest välja ilmatu turske ja karvase tyybi ja viivad selle arsti juurde. Too vaatab mehe röntgenipilte ja teatab et tegemist on neandertaallasega.
Samal ajal “teisel pool”. Koopas teadmata kadunuks jäänud neandertaallase sugulased kaebavad tolle paarimehe kohtusse, arvates et tegemist on mõrvaga. Paarimees on hädas.
Miks siis kolm? Autor ju teooria poolest oskab ja teema on samuti tohutute võimalustega. Paraku jäi suur osa sellest romaanist õhtulehe tasemel arutuks lahmimiseks. Algab kõik primitiivse trikiga - miski naisgeneetik vägistatakse ära. Siis gregbearilikult puises stiilis neanderthali yhiskonna kirjeldused. Siis läbimõtlemata taskufilosoofilised targutused stiilis “kõiges on syydi usk jumalasse” ja stseenid a’la meie omad häbelikult seletamas et meil siin ei ole mammuteid, me oleme nii pahad et tapsime nad kõik ära. Sorry, ma tõesti ootasin rohkemat.