Maandub Kanadas loodusloomuuseumi taga ufo, tatsab välja ämblikulaadne olevus, kõmbib valvelauda ja teatab - vabandage, ma tahaks teie paleantoloogiga kõnelda...
Vestlustes kaugema ajaloo üle selgub, et kõigil mõistusliku eluga planeetidel (ämblikmehed on neid leidnud veel paar tükki) on üsna samaaegselt toimunud viis suur kataklüsmi - meil hävitas viimane saurused, neil miskid viiejalgsed jne. Ämbud on veendunud, et tegemist on jumalike sekkumistega. Enamgi veel, toetudes üldtuntud füüsikalistele ja keemilistele tõdedele on nad täiesti veendunud universumi konstrueerituses jumala poolt. No et kui need universaalsed konstandid erineksid praegustest miljondiku võrra, poleks mitte ainult elu, vaid ka elukõlbulikke planeete. Ämbudel, kes inimestest arengus sadakond aastat ees, on tegelikult suur mure: nad on leidnud veel mõned selgelt mõistusliku elu jälgedega planeedid, kust kõik elanikud on kadunud. Dokumente uurides - umbes 150 aastat pärast raadio leiutamist. Et mis värk siis käib... Maine paleantoloog on parasjagu kopsuvähki surev papi, kes suhtub ideesse jumala olemasolust pahura kahtlusega ning nõuab selgemaid ja vastuvaidlematuid tõendeid. No saab ka, lõpuks...
Ämbudel on kaasas veel ühe aruka rassi esindajad - nood pole füsioloogiliselt võimelised tajuma 43-st suuremaid arve, mis ei ole neil aga seganud loomast ruumireisideks vajalikke teooriaid - teooriate õigsuse üle otsustavad nad mitte rehkendamisest, vaid esteetilistest kriteeriumitest lähtudes. Suurem osa raamatust on igati nauditav, tüübid on head/usutavad ja autor on teinud ka piisavalt eeltööd. Aga - tagakaanele on kirjutatud: ...ending with a cataclysmic climax worthy of Arthur C. Clarke at his most cosmic. Tõlkes siis: lõpp pöörab jamaks. Olgu "jumaliku sekkumisega" kuidas on, aga järgnenud geneetilised eksperimendid tundusid küll liigsetena. Ausalt öeldes oleks meelsasti pannud viimase punkti sinna, kus antakse mõista, et ämbude ja maiste religioossete terroristide vahel läheb löömaks. Edasine oli juba antikliimaks. Veidi avansina - ikkagi esimene kokkupuude autoriga - paneks miinusega viie.
Vestlustes kaugema ajaloo üle selgub, et kõigil mõistusliku eluga planeetidel (ämblikmehed on neid leidnud veel paar tükki) on üsna samaaegselt toimunud viis suur kataklüsmi - meil hävitas viimane saurused, neil miskid viiejalgsed jne. Ämbud on veendunud, et tegemist on jumalike sekkumistega. Enamgi veel, toetudes üldtuntud füüsikalistele ja keemilistele tõdedele on nad täiesti veendunud universumi konstrueerituses jumala poolt. No et kui need universaalsed konstandid erineksid praegustest miljondiku võrra, poleks mitte ainult elu, vaid ka elukõlbulikke planeete. Ämbudel, kes inimestest arengus sadakond aastat ees, on tegelikult suur mure: nad on leidnud veel mõned selgelt mõistusliku elu jälgedega planeedid, kust kõik elanikud on kadunud. Dokumente uurides - umbes 150 aastat pärast raadio leiutamist. Et mis värk siis käib... Maine paleantoloog on parasjagu kopsuvähki surev papi, kes suhtub ideesse jumala olemasolust pahura kahtlusega ning nõuab selgemaid ja vastuvaidlematuid tõendeid. No saab ka, lõpuks...
Ämbudel on kaasas veel ühe aruka rassi esindajad - nood pole füsioloogiliselt võimelised tajuma 43-st suuremaid arve, mis ei ole neil aga seganud loomast ruumireisideks vajalikke teooriaid - teooriate õigsuse üle otsustavad nad mitte rehkendamisest, vaid esteetilistest kriteeriumitest lähtudes. Suurem osa raamatust on igati nauditav, tüübid on head/usutavad ja autor on teinud ka piisavalt eeltööd. Aga - tagakaanele on kirjutatud: ...ending with a cataclysmic climax worthy of Arthur C. Clarke at his most cosmic. Tõlkes siis: lõpp pöörab jamaks. Olgu "jumaliku sekkumisega" kuidas on, aga järgnenud geneetilised eksperimendid tundusid küll liigsetena. Ausalt öeldes oleks meelsasti pannud viimase punkti sinna, kus antakse mõista, et ämbude ja maiste religioossete terroristide vahel läheb löömaks. Edasine oli juba antikliimaks. Veidi avansina - ikkagi esimene kokkupuude autoriga - paneks miinusega viie.