Järgneb ca 1000 lehekülje jagu üsna jahmatamapanevat saasta, mis suures osas paistab olevat kokku klopsitud lihtsalt mahu pärast. Päris palju sündmusi on üsna ebaloogilised ja arvestatav osa tegevusest on täiesti tarbetu. Osadest lausetest on sõnad puudu ja osades puudub loogika. Toimetaja kätt see üllitis näinud ei ole ja ma kahtlustan, et ka autor ise ei lugenud seda pärast kirjutamist uuesti läbi. Võib-olla ei julgenud.
Tegelastest mõned võiksid potentsiaalselt isegi täitsa huvitavad olla, kui neile oleks 96% rohkem sisu antud. Mida lugu edasi, seda rohkem hakkab neist kahju, et nad selles raamatus virelema peavad. Autor on andnud neile kohati lausa ahastamapanevad dialoogid ning nad peavad pidevalt ja üksteise võidu ütlema „Crap on it!“, „They’re crapping on us!“ ja „We’re being crapped on!“, mis on jube väsitav. Samuti on neile ette nähtud kasutada Newcastle’i kõnepruuki, aga kuna neil pole aimugi, kuidas seda teha, ütlevad nad kõige kohatumates olukordades „aye, pet“ ja „man, like“ ja muidugi ka „aye, pet, crap on it“.
Umbes 50 lk enne lõppu algab küündimatu ja labane epistel selle kohta, kuidas inimkond on planeedi ära lagastanud ja universumis vastutustundetult käitub ja kuidas tuleks suureks kasvada ja vastutus võtta. Ma oleks selle koha peal endal hea meelega silmad peast ära närinud.
Ah et miks ma selle lõpuni lugesin? Mulle on Hamilton suures osas meeldinud – eriti Greg Mandeli lood ja Pandora’s Star ja Judas Unchained. Viimasest kahest olin nii vaimustunud, et kirjutasin koguni siia arvustused. Ilmselt pidasin siis lõpuni vastu lojaalsusest ja seepärast, et mu pettumus- ja vihatunne täielikult õigustatud ja põhjendatud oleks.