Tegevustik areneb samas maailmas, mis romaanis ka „Misspent Youth”, ainult et umbes kolmsada aastat tulevikus. Inimeste noorendamine on igapäevane asi ja üleüldse on inimeseks olemise kõige põhilisemad asjad hoopis teistmoodi. Surematus on noorendamiste praktiliselt saavutatud; kui keegi juhtubki vägivaldsel teel hukka saama, siis eelnevalt on ta kindlasti oma mälu kuhugi seivinud, ja see installeeritakse lihtsalt uude klooni sisse. Wormhole tehnoloogia võimaldab rongiga reisida planeedilt planeedile, sestap kosmosereise kui niisugusi ei olegi. Nende taastamise järgi tekib aga ootamatult vajadus, kui avastatakse, et kaugel galaktika nurgas, kuhu wormhole’id veel ei ulatu, on keegi otsekui kustutanud kaks tähesüsteemi, neile miski kaitsekilbi ümber ehitanud.Inimesed otsustavad, et küllap on see keegi väga võimsa tehnoloogiaga ja vaja on asja uurima minna. Ehitataksegi siis uus ja ülivõimas kauglennulaev, mille kapteniks saab sama mees, kes juhtis kunagi kauges minevikus esimest mehitatud lendu Marsile. Miks ma nii umbisikuliselt räägin – sest, et tegelasi on ilgelt palju, nad on eristatavad ainult tegevuste kaudu, üsnagi isepäratud ja nimed on neil ka totakalt sarnased (Mark Vernon, Nigel Sheldon jne.) Mõned alienite rassid on inimestele tuntud, ent kontakte on nendega vähe (näiteks silfenid meenutavad muinasjuttude elfe ja neil on planeedil metsas mingid rajad, mis viivat teistele planeetidele). Igaljuhul ei tea teised alienid ega ka inimeste loodud kunstlik ülimõistus SI Dysoni tähepaariga juhtunust midagi.
Lisaks on siis jah veel tegevuses paljude arvates üks terroristlik organisatsioon, kes jutlustab müstilisest alienist Starflayerist, kes õigupoolest oma motiividel selle ekspeditsiooni taga seisabki. Tähelaev tuvastabki tähepaari ümber katte, mis otsekui võluväel kaob ja neile avaneb üliagressiivne tundmatu ja vaenulik alientite maailm.
Romaanil on pikkust 1140 lehekülge ja nii on miskit adekvaatset sisukokkuvõtet üsna keeruline teha. Mille eest Hamlitoni selle romaani puhul kiita? Eelkõige maailma ja tehnoloogiate väljamõtlemise pärast, ehk eriti nende esitamise eest kuidagi iseenesestmõistetavalt ja rahulikult. Hamilton ei ülista teaduse ja tehnika arengut ega ei moraalitse surematuse/noorendamiste üle. Religioonil pole selles uues maailmas üldse kohta. Milline on näiteks mõrv sellises maailmas ja kuidas toimub kriminaaluurimine – ka see liin kahe tegelase tutvustamiseks sisse toodud, isegi kohtuprotsessi peetakse – mõrvatu on tunnistaja ja mõrvar on lasknud endal kõik mõrvaga seotu mälust diliitida. Aga jah, maailma(te) väljamõtlemine ja selle detailitäpne realiseerimine, erinevad alienid ja maailmade vahel liikumine, see kõik on ju hea, kuid kui tegevustikku ei toeta meisterlikult välja mõeldud karakterid ja kogu eepose enda struktuur on logisev ja haiglaselt pikaks venitatud, siis on lugemine üks piin ja vaev.
Mul kulus sellest raamatust läbisöömiseks umbes pool aastat, ning lõpuks, suure vaevaga ja diagonaaltehnikas jõumeetodit kasutades see ka „õnnestus.” Ropp mahukus pole romaani ainus andestamatu viga. Teine ja suuremgi veel on üksluine ja tuim tegelastelaviin, kes armu heitmata lugejale kaela valgub. Sündmustik venib ja kulgeb lakkamatult edasi, vahepeal harutatakse sadakond lehekülge mingit tüütut poliitilst intriigi või peetakse 50 lehekülge koos suguvõsaga piknikku. Hamilton ei lobise otseselt, ta laseb asjadel muudkui areneda ja ka siis kui lugeja ootab juba mingisugust kulminatsiooni. Ühesõnaga – kui ma võrdlen seda romaaniga „Misspent Youth”, siis kõik see, mis seal oli hea, on „Pandorast” puudu. Ausalt öeldes olen ma ikka Hamiltonis raskelt pettunud.
