Kosmeetiline noorendamine on üsna levinud, aga see ainult pidurdab vananemist. Baker saab aga täieliku uuenduse, muudekse otse DNA-d, 60-aastasest mehest saab taas 20-aastane ja mõistagi on see pilootprojekt avalikkuse suure tähelepanu all ning poliitikud üritavad end sellega seostada.
Romaan algabki umbes seal, kus uus Baker Brüsseli haiglast välja lastakse ning on taas maailma kuulsaim mees. Tegevus keskendub peamiselt noore Bakeri ja tema 17-aastase poja Timi edasisele elukäigule, mis valdavalt keerleb ümber nende suhete tüdrukutega. Baker noorendati ka seepärast, et saaks jätkata tööd uue superkonduktori projekti kallal ja sellega ta ka tegeleb, kuid kuuekümnesest kahekümneseks muutunud mehe peamiseks eesmärgiks on mõistagi seks.
Tutvustades ühtlasi tulevikumaailma – ja nagu Hamiltonil ikka on see väga detailne, põnev ja laiahaardeline ja – on romaani psühholoogiliseks keskmeks isa ja poja suhted, mis muutuvad kriitiliseks kui Jeff lööb üle poja armastatu. Siin on koos kaks maailma – 17-aastase oma, kõigega, mis ka tulevikus selle juurde käib. Hamilton õnnestub praktiliselt kõigi hea romaani mõõdete realiseerimises, kuid eriti minu meelest tuleviku teismeliste elu-olu kirjeldamisel. Ja teine maailm on siis 20-aastase Jeffi oma – elukogenud mees noores kestas. Ja selle kõige taustal poliitikute intriigid ja üha süvenev võõrandumus.
Romaanis on suurepäraselt tasakaalus sf-moment ja psühholoogiline suhetetasand, mis mõlemad on integreeritud aeglaselt ent elulähedaselt kulgevasse süžeesse. Siin on palju sotsiaalkriitikat, seksi, tulevikutehnoloogiat, kõik väga eredalt ja usutavalt teostatud. Pikemalt aga rääkida läheks tõesti liiga pikaks, Hamiltoni maailmad ja tegelased ongi reeglina väga põhjalikud ja mitmekülgsed ning tema tööd on võimalik hinnata ainult “viiega”.
PS – üks kõrvaltegelane on muide 80-aastane tuntud briti ulmekirjanik Graham Joyce.