Terrorist Eason reedab oma organisatsiooni, paneb pihta kolm totsikut antiainega, millega kavatseti koletuid veretegusid toime panna ja põgeneb, et alustada uut elu. Ta satub planeedile Tropicana, mis oma nime igati õigustab ning meldib end sulaseks saarefarmi, kus elab Tiarella Rosa ja tema tütar Alathea. Algul magab Eason emaga, siis aga armub 17-aastasse Alatheasse. Tiarellal näivad olevat mingid kummalised võimed; naine on Easoni tulekut ette näinud, ning väga ei paista tal oma tütre armuloo vastu midagi olevat. Kõige kohal aga lehvib Tiarella surnud mehe vari, keda naine ikka veel armastab.
Lugu paigutub üsna lõdvalt Konföderatsiooni sarja; Konföderatsioon õieti antiaine keelustamiseks loodigi. Aga on loetav ka igati sarja väliselt. Siin puudub Hamiltonile omane tige hard sf, on selline romanss saatusest, armastusest ja iseendale jumalaks olemisest. Ja muidugi sellest, kuidas tulevikus avastatavad tehnoloogiad inimsaatusi mõjutada võivad. Teksti esimene variant “Spare Capacity” kandideeris 1994. British Science Fiction Association auhinnale, kuid kaotas Holdstocki/Kilworthi “Ragthornile”... Seda ei oskagi kuidagi kommenteerida.