Järgnev (aga ka eelnenu) on nagu üks närviline veetše, kus erinevad inimesed rahva hulgast süüdistavad võimumehi rahvast eraldumises, hüvede enesele ahmamises jne. Parteiboss ja mõned teised pilluvad vastu klišeelikke loosungeid: parandame, suurendame, tõstame kvaliteeti, ehitame korterid. Kes ja kuidas seda kõike tuumakatastroofi olukorras tegema peaks - ei tea. Taoline ebaadekvaatne käitumine annab kogu näidendile irreaalse miljöö. Mingil hetkel leitakse, et punkrist (või saalist) läheb veel üks uks mingisugusesse väiksemasse varjendisse. Arvatakse, et seal on toitu, õhku, meditsiinivahendeid ja kaitse radiatsiooni eest. Sinna mahub ainult viis inimest ja siis läheb vaidluseks, kes need viis olema peaksid. Peale selle sisaldavad dialoogid (ja lühemad monoloogid) etteheiteid mittedemokraatlikule nõukogude korrale selle erinevates aspektides (väljasõidukeeld, sõnavabaduse puudumine, inimene kui süsteemi ori jms).
Tänase seisuga ei paku see tekst minule midagi huvitavat. Võib-olla oli see omas ajas, eriti 1989. aasta kohta, julge ja riigivastane, NLKP ja KGB võimu õõnestav. Praegu aga lihtsalt väsitav ja pigem meenutus mitte väga kaugele ajalukku. Näidendis domineerib ainult poliitiline mõõde ja selle võimalik kunstiline tasand mattub selle alla. Lisaks on mulle vastumeelsed kirjandusteosed (aga ka filmid jne), kus valitseb närviline õhkkond. Ja tegelikult toimub kogu näidendi tegevus ainult karjuvas vormis ning kui tekst lõpuks otsa sai, tajusin otsekui meeldivat lärmile järgnevat vaikust (ehkki lugemisprotsess leidis aset nii meeldivalt helitus raamatukogumiljöös).