Vahel tasub raamatute hankimine ühe juhusliku veebiarvustuse najal ära. Mitte enamasti, aga vahel. Jack Womacki “Going, Going, Gone’i” juhuarvustus küttis mind nii üles, et elektrooniline ostukorv täitus kui imeväel ja alles hiljem avastasin, et olen omandanud pikema sarja viimase romaani.
Laskmata end sellisest pisiasjast segada, asusin lugema — ja pidin mitu korda pooleli jätma. Womacki minategelase paralleelmaailma-1960datest pärinev eblakas kõnepruuk muutub kirjapildis kohati sama arusaamatuks kui Burroughs või Joyce, ning slängikihistustest läbinärimisele kulub alul rohkem aega kui narratiivi nautimisele. Ometi kannab kaevetöö vilja ning kui hoog juba sees, ei saa seda psühhedeelse nišiulme palangut käest panna enne lõppu.
Lugu ise on üsna lihtne. 1968. aasta Ameerikas, kus Nixon on mõrvatud ja presidendiks keegi Henry Cabot Lodge, kust kõik mustanahalised ja muud “alamate rasside” esindajad on küüditatud Vietnamisse sõdima või koonduslaagrites surnud, kus psühhedeelsete uimastite valik on röögatu ning The Velvet Underground esineb ikka Max’s Kansas Citys, ent televisiooni pole leiutatud ja neegrimuusikat on säilinud vaid üksikute eraklike antikvaaride šellakplaadikollektsioonides, seikleb hämaratel äärealadel mahlaka kõnepruugi ja kõikvõimalikke tajuavardeid ülihästi taluva närvisüsteemiga salongilõvi ja rohujuuretasandi agent Walter Bullitt, kes mõnikord fašistliku valitsuse tellimusel pahaaimamatu elanikkonna (ja tihti ka iseenda) peal uute psühhofarmakonidega katseid teeb. Pärast järjekordse uue neurokeemiaga eksperimenteerimist hakkab ta nägema kaht “tonti”, kes üritavad temaga suhelda, ent ise teda ei kuule ega näe. Walterit pitsitavad kummalised daamid “kusagilt mujalt”, kes tahavad teada kõike teda “kummitavate” entiteetide kohta, samal ajal kui luureorganid üritavad teda värvata nurjama presidendikandidaat Bobby Kennedy valimiskampaaniat. Selleks peab Walter sõbrunema Kennedyte klanni musta lamba, Roberti erakliku venna Jackiga, kes äritseb rariteetsete šellakplaatidega...
Peadpööritavalt tempokas möll, mis lõppeb mitme alternatiivse reaalsuse jahmatava lõimumisega, on kirja pandud skisofreenilise kondiitri stiilis, mida on võimatu tõlkida — nii rämedalt nõretab see kultuuriruumi-spetsiifilistest vaimukustest, nii pungil on keele- ja häälduspõhistest teravmeelsustest. Kui garneering kõrvale kaapida, paljastub küll tordipõhi, mis tuttav enamikust Philip K. Dicki krestomaatilistest meistriteostest paralleelmaailmade ja ajareiside teemal, aga Womack pole seetõttu ometi vähem nauditav. Siiski ei suuda kuueosalise sarja viimane teos pakkuda täiuslikku eraldiseisvat lugemiselamust; on ilmne, et “Going...” sisaldab ohtralt viiteid “Ambiendi” eelmistele annetele ning küllap seob kokku ka mujal tilpnema jäänud otsad. Kuna aga finaal on tõeline maiuspala, pole välistatud, et tuleb hankida ka eellood.
* * *
Täiendus, lisatud 25. juunil 2008. Unustasin mainida, et romaan sisaldab killukese Esticat — Bullitt kahtlustab, et tuleviku-paralleelmaailma kodukeel on eesti keel (tegelikult ei ole). Ning teleriga kokku puutudes eelistab ta vahtida Liivi Televisiooni, mis suurema osa päevast leierdab "I Love Lucy" ürgvanu episoode (tema reaalsuses on need eetrisse paisatud raadiodraamana).
Laskmata end sellisest pisiasjast segada, asusin lugema — ja pidin mitu korda pooleli jätma. Womacki minategelase paralleelmaailma-1960datest pärinev eblakas kõnepruuk muutub kirjapildis kohati sama arusaamatuks kui Burroughs või Joyce, ning slängikihistustest läbinärimisele kulub alul rohkem aega kui narratiivi nautimisele. Ometi kannab kaevetöö vilja ning kui hoog juba sees, ei saa seda psühhedeelse nišiulme palangut käest panna enne lõppu.
Lugu ise on üsna lihtne. 1968. aasta Ameerikas, kus Nixon on mõrvatud ja presidendiks keegi Henry Cabot Lodge, kust kõik mustanahalised ja muud “alamate rasside” esindajad on küüditatud Vietnamisse sõdima või koonduslaagrites surnud, kus psühhedeelsete uimastite valik on röögatu ning The Velvet Underground esineb ikka Max’s Kansas Citys, ent televisiooni pole leiutatud ja neegrimuusikat on säilinud vaid üksikute eraklike antikvaaride šellakplaadikollektsioonides, seikleb hämaratel äärealadel mahlaka kõnepruugi ja kõikvõimalikke tajuavardeid ülihästi taluva närvisüsteemiga salongilõvi ja rohujuuretasandi agent Walter Bullitt, kes mõnikord fašistliku valitsuse tellimusel pahaaimamatu elanikkonna (ja tihti ka iseenda) peal uute psühhofarmakonidega katseid teeb. Pärast järjekordse uue neurokeemiaga eksperimenteerimist hakkab ta nägema kaht “tonti”, kes üritavad temaga suhelda, ent ise teda ei kuule ega näe. Walterit pitsitavad kummalised daamid “kusagilt mujalt”, kes tahavad teada kõike teda “kummitavate” entiteetide kohta, samal ajal kui luureorganid üritavad teda värvata nurjama presidendikandidaat Bobby Kennedy valimiskampaaniat. Selleks peab Walter sõbrunema Kennedyte klanni musta lamba, Roberti erakliku venna Jackiga, kes äritseb rariteetsete šellakplaatidega...
Peadpööritavalt tempokas möll, mis lõppeb mitme alternatiivse reaalsuse jahmatava lõimumisega, on kirja pandud skisofreenilise kondiitri stiilis, mida on võimatu tõlkida — nii rämedalt nõretab see kultuuriruumi-spetsiifilistest vaimukustest, nii pungil on keele- ja häälduspõhistest teravmeelsustest. Kui garneering kõrvale kaapida, paljastub küll tordipõhi, mis tuttav enamikust Philip K. Dicki krestomaatilistest meistriteostest paralleelmaailmade ja ajareiside teemal, aga Womack pole seetõttu ometi vähem nauditav. Siiski ei suuda kuueosalise sarja viimane teos pakkuda täiuslikku eraldiseisvat lugemiselamust; on ilmne, et “Going...” sisaldab ohtralt viiteid “Ambiendi” eelmistele annetele ning küllap seob kokku ka mujal tilpnema jäänud otsad. Kuna aga finaal on tõeline maiuspala, pole välistatud, et tuleb hankida ka eellood.
* * *
Täiendus, lisatud 25. juunil 2008. Unustasin mainida, et romaan sisaldab killukese Esticat — Bullitt kahtlustab, et tuleviku-paralleelmaailma kodukeel on eesti keel (tegelikult ei ole). Ning teleriga kokku puutudes eelistab ta vahtida Liivi Televisiooni, mis suurema osa päevast leierdab "I Love Lucy" ürgvanu episoode (tema reaalsuses on need eetrisse paisatud raadiodraamana).